Georgia Ülikooli mitmevõistluseks valmis - esimene päev

 Keskendunud tankimisele

Poisid, kas olete valmis??? Täna pole enam küsimust - peab olema. Loodetavasti eile õhtul laetud kütus aitab sellele kaasa.

ESIMESE PÄEVA TULEMUSED: 100m - 10.66, kaugus - 7.42, kuul - 14.29, kõrgus - 1.85, 400M - 48.34 - punkte kokku 4162.

Kõik see sündis nii:

 

Ilm tundub tulevat normaalne. Mitte nii päikseline nagu eile, aga see eest temperatuuriga 20 piirimail, ilma vihma ja tugeva tuuleta. Vähemalt esialgu paistab nii.

 

10-võistejaid on ülesantu põhjal stardis 19, 7-võistlejaid 10. Huvitav on näha võistlemas Kendell Williamsit, kuigi elu on näidanud, et blogi kirjutades kahel võistlusel korraga silma peal hoida ei ole lihtne, seega põhitähelepanu on täna ikkagi meestel.

Usun,et tuleb huvitav võistlus. Poisid ise arutasid, et sisehooaja viimane võistlus oli justkui alles eile, et ei tea, kas ja kui palju selleks korraks särtsu jätkub. Varsti näeme.

Kui sissejuhatuseks veel kirjeldada teile seda, mida oma silm on kohapeal näinud, siis üks suur erinevus näiteks Ameerika jalgpalli, pesapalli, pallimängude või võimlejate pealtvaatajatele mõeldud tribüünide vahel võrreldes kergejõustiku staadioni tribüüniga seisneb selles, et kergejõustikku juba eos siin kedagi vaatama ei oodata. See tribüün on nagu kärbse must kogu staadioni suurusega võrreldes.

Kergejõustiku areen

Ameerika jalgpalli staadion

Pealtvaatajate kohtade vahet ilmestab hästi tsitaat mu viimatisest lemmikraamatust, milleks oli Ameerika ühe kuulsaima 10-võistleja Dan O'Brieni elulugu. Tema arvas 10-võistluse kohta nii:

"Mulle tundub, et kedagi ei huvita kümnevõistlus. Keegi ei võta järjekorda, et näha pikka, aeglast kümmet ala, nii nagu nad võtavad järjekorda, et näha kuidas joostakse 100 meetri sprinte. "

Pealtvaatajad

Tundub, et tänu meie kohalolekule on tänane esimene rekord sündinud, see on publikurekord!

Tulemusi jälgime kohapeal ja läbi neti sellelt lehelt. Robi stardib teises jooksus, Maicel esimeses. Markus Leemet filmib sündmusi otse staadionil, Kata püüab poisse pildile tribüünilt.

1. ala 100M

Maicel alustas hästi, aeg 11.09

Robi aeg 10,66. Isiklik on parem, aga alguseks igati tore, ütleb ema.

Robi valmistub stardiks

Nende kooli kolmas poiss, Devon Williams, jooksis aja 10.84. Staadionilt anti teada, et teise jooksu tuul oli normis +1,3. Ilm on selline tavaline Eesti suvepäev, tuul pole teab mis hull, aga kipub keerutama.

Nüüd, kus kolmas jooks ka läbi, võib öelda, et alavõidu võttis Robi. Iga ala vahel on siin täpselt pool tundi. Kaugus poole tunni pärast.

Robil esimese ala eest punkte 938, Maicelil 841.

2. ala - KAUGUS

Robi esimene katse oli 7,32. Veel olulisem, et tuul püsis jälle normis hüppe ajal, ütles Robi ise.

Pikima katsena läheb kirja 7.42, mis on ühtlasi uus isiklik.. Varasem kauguse parim pärines aastast 2012 ja oli siis 7.39. Teise katse pikkuseks mõõdeti 7.41, aga Robi enda kommentaar sellele katsele oli kerge nukrusega öeldud: "Tundus, et astusin üle, ei lõpetanud hüpet korralikult, maandusin lohakalt".

Maicel kaugust ei tee. Täna plaanib veel kuuli ja 400m.
Punkte peaks olema Robil kahe alaga 1853, mis tähendab +79 senisele isikliku graafikule. Püsib kahe ala järel liidrina, aga neljas on ainult 13 punkti kaugusel.

3. ala - KUULITÕUGE
Ilm on vahepeal veidi päikselisemaks ja soojemaks läinud. Georgia omad tõukavad kuuli kõik ühel platsil, hea vaadata. Nii ligidal sportlastele polegi ma varem istunud kui siin kuulitõukes - Kõik on käeulatuses ja seda sõna otseses mõttes.

Proovikatsed tehtud, las nüüd vahepeal teised jooksevad 

Robi esimene katse 14.14, teine 13.88, kolmas katse tegi koolikaaslased rõõmsaks - pikkus 14.24, täpsustatud tulemustel isegi 14.29. Uus isiklik väljas tõugatud.

Maicel esimene 13.98. Teine katse oli nii tugeva hooga tõugatud, et jalg kippus kuulile järele. Ilus katse oli, kindlasti 15 meetrit, aga vajutas kohe jala äärele, sest arvas, et pold suurem asi. Viimaseks katseks mõõdeti talle 14.22.

Punkte on Robil nüüd kolme alaga olema koos 2599 ja see tähendab senise isikliku graafikuga võrreldes plusse 159. Koolivennal Devon Williamsil on kolme alaga kogutud 2527 punkti.

4.ala - KÕRGUSHÜPE
1.79 oli täna algkõrguseks, millest Robi lendas üle võimsa kaarega.

Järgmine kõrgus 1.82 alistus samuti esimesel katsel, kuigi latt veidi võbises.
1.85 alistus ilusa hüppega teisel katsel. Garrett, kes ise enam ei võistle nende kooli eest, sest kool on tema jaoks läbi, kommenteeris seda katset kõrvalt nii "Hea hüpe, sa ületasid selle nagu 2.20, nii kõrgelt lendasid üle" :)
Sellega tänane kõrgushüpe kahjuks ka piirdus. Robi ütles, et põlv ei lase praegu kõrgust korralikult hüpata. Samas on see tulemus parem kui senise isikliku rekordi sees hüpatud, punkte nelja alaga koos 3269, +193 isiklikule rekordile.
Pärast kõrgust langes ta järjestuses kolmandaks, esimene mees Zach Ziemek on 20 punkti kaugusel. Oma koolipoiss Devon on aga 19 punktiga Robi taga neljas.

5.ala - 400M
Robi jookseb kohe esimeses, Maicel teises jooksus. Olen elevil. Lõdisen veidi. Ilm, mis vahepeal oli juba üsna soe, hakkab nüüd tuule toel jahedamaks muutuma. Võib-olla on tegemist siiski erutuse värinatega, sest ammu pole enam 400 meetri jooksu näha saanud. Viimati oli see vist aastal 2012, kui ma ei eksi ja vaevalt ma neis asjus nii väga eksin.
Joostud!!!
48.34 - tähendab taas võimast isikliku parandust. Oli ilus jooks! Väga ilus jooks! Kui lõpuni aus olla, siis jooksu lõpp kiskus kangeks, aga kui kanguse pealt joostakse välja selline aeg, siis on kokkuvõttes ikkagi - ILUS JOOKS!

Punkte Robil päeva lõpuks koos 4162, +292 senise isiklikuga võrreldes. Aga muidugi on see alles pool võistlust.
Oma kõva jooksuga kerkis ta taas liidriks Zach Ziemeki ees, kes kogus 4096 punkti, jooksu aeg 50.17.
Oma kooli poiss Devon Williams jooksis 49.52 ja on praegu 4087 punktiga 4. kohal.
Maicel läbis oma tänase kolmanda ala ajaga 51.37.

Järgmisel päeval jätkame sealt, kus täna pooleli jäime. Suur tänu kõigile pöidlahoidjatele, sellest oli abi! :)

 

Robi 10-võistlused ja uus hooaeg

Puu, mis kasvab talle endale kuuluval maal Athensis

Välishooajale lähevad sel aastal paljud mitmevõistlejad vastu kõrgete sihtidega – Olümpiamängudele pääsemiseks oleks vaja ette näidata määrustepärane võistlus, kust on kogutud kokku vähemalt 8100 punkti.

Robi senine, normiga võrreldes kesine, isiklik rekord 7497 punkti pärineb kahe aasta tagusest väga keerulistes ilmastikutingimustes tehtud võistluselt Ameerikas Texases, mis oli muide esimene 10-võistlus pärast väänatud ja mitte liiga hästi taastunud hüpekat (loe:hüppeliiges).

Kui hakkasin vaatama ja arvestama mitu 10-võistlust Robi üldse on meeste vahenditega teha saanud, siis selgus, et stardis on ta olnud viiel korral, neist üks kord (2014 NCAA) piirdus tõesti ainult starti minekuga, sest jalaviga toona rohkem ei võimaldanud.

Kolm võistlust on lõpuni tehtud võistlused, kuid neist ühel loeti kokku vaid üheksa ala tulemused, sest teibas tuli 0.

Ühel korral õnnestus võistlus lõpuni teha 2013 suvel Eesti-Soome-Rootsi maavõistlusel, kus mõnusat võistlemist segas pompoon e kannika all olnud mädapaise, aga tulemus oli selline, mis tagas koha samal suvel toimunud Euroopa U23 meistrivõistlustele Tamperes.

Tamperes hästi alanud võistlus lõppes peale kolmandat ala kõrgushüppe soojenduskatsel väänatud hüppeliigesega. Kolmandat lõpuni tehtud võistlust, kus kirjas senine isiklik, juba mainisin.

Jalanõud valmis

Nüüd siis seisab ees kuues katse, 2016 aasta välishooaja esimene oma kooli staadionil toimuv võistlus. Eesmärgid, nagu öeldud, on sellel aastal kõrged. Seniseid tulemusi vaadates on tunne, et selle saavutamiseks tuleks astuda üle oma varju. Sisehooaeg näitas, et kui väga tahta, siis ei pruugi varjust välja pääsemine olla üldsegi mitte võimatu.

Kolmapäeval, siinse aja järgi kell 13.30 (+7 tundi Eestis) peaks stardijoonele asuma 18 sportlast. Meie omadest Robi kõrval ka Maicel, kelle jaoks see võistlus ei ole prioriteet, seega vaatab õunte pealt, kui pikalt ta kaasa teeb. Võistlejate hulgas võiks vabalt olla ka Markus Leemet, sest ka nende kooli esindus tuleb võistlema, aga Markus istub sedapuhku koos meiega pealtvaatajate alal. Viimastel võistlustel saadud vigastus tal sel hooajal enam kaasa tegemist ei võimalda.

Võistlusteks ettevalmistamisel on oluline hea hoovõtt. Hea hoo annab hea söök. Eile oli pannkoogi õhtu Eestist kaasa võetud kohupiimaga.

Esimese õhtu kohupiimakook kadus nagu kerisele. Midagi head peaks välja mõtlema võistlustele eelnevaks õhtuks samuti. Inspiratsiooni siin jagub. Julgen kinnitada, et poiste tuju on hea, ilm on ka hetkel ilus. Loodan, et püsib nii veel vähemalt kahel järgneval päeval.

Lõpetuseks meenus, et viimane 10-võistlus, kus ise kohal olin, oli õnnetu Tampere, 2013 aasta juulis. Samal võistlusel nägin viimati võistlemas ka Maicelit, kes tegi Tamperes ainult ühte ala, milleks oli kaugus. Kes oleks osanud siis arvata, et järgmine kohaloleku võimalus jõuab kätte alles 2 aasta ja 8 kuu pärast?? Siin me oleme! :)

Ema ja õde jõudsid Ameerikasse

Laupäeval, siinse aja järgi keskpäeval kell 13 ja veidi peale sain lõpuks kallistada oma meheks kasvanud pesamuna! Aasta ja kaheksa kuud oli möödas viimasest kallist.

Tabasime ta loomulikult trennist, otse jõusaalist, kus pärast emotsionaalset taaskohtumise vahepala tuli lõpetada kükid kangiga - veel 10 kükki.

 

Robi ja tegelikult ka Maiceli juurde jõudmiseks sõitsime kuskil 600 miili läbi Ameerika. Rentisime auto ja hakkasime veerema Washingtonist Athensi poole. Washingtonis oli meil nn kohanemisaeg, mille eest suur aitäh Triinule ja tema perele. Linn oli väga ilus, mida võimendas kindlasti tohutu kirsiõite vaht ja kõik teised meeletud õitsejad.

Aga kui uuesti autosõidu juurde tulla, siis autosõit Ameerikas on tõesti turvaline. Eriti, kui sul on usaldusväärne kaardilugeja ja sa märkad lugeda ka tee äärde paigutatud juhiseid. Meie teekond kulges läbi fantastiliste maastike ja külade Virginias, pisikese unepeatusega Danvilles, sealt edasi piki kiirteed algul läbi North Carolina, siis jupike South Carolinat kuni lõpuks jõudsime Georgiani välja.

 

Poja kallistamisele,  järgnes võimas sportvõimlejate maratonesinemine, mille nimeks oli tegelikult võistlus ja kus teiste seas osales ka Robi tüdruk Morgan.

Istusime tribüünidel, hõiskasime ja püüdsime sammu pidada tõeliste ala fännidega. Kõik elasid kõigile kaasa, eriti intensiivselt muidugi omadele.

 

 



Huvitav oli see, et pärast võistlust läksid ühe kooli toetajad, pered ja fanned ühiselt õhtust sööma. Ma ei tea, kas see oli juhus või ongi niimoodi tavaks, et kõik lähevad ühte kohta ja jagavad edasi võistlustelt saadud emotsioone. Oli, mis oli, aga see, mis oli, oli muljet avaldav. Meilt uuriti esimesi  muljeid Ameerika kohta? Kardan, et see muutub juba trahvaretseks, aga need on inimesed. Nende soojus, sõbralikkus, vahetus - see mõjub liigutavalt. Eestlased end iga võõraga sedasi ei jaga, kuigi naeratus ei maksa ju tuhkagi. Heal sõnal mu meelest pole samuti hinda. Enamikega neist inimestest ma tõenäoliselt rohkem ei kohtu, ma ei tea kui raske või kerge on kellegi elu, tean vaid seda, et need põgusad tunnid, mis me jagasime, jäävad meelde fantastilistena.

 

Õhtu eel saabus lõpuks hetk ka fantastiliste omade jaoks. Maicel tunnistas, et keel kipub eesti keelt rääkides juba kergelt sõlme minema, aga pärast soojaks rääkimist oleks võinud jutustama jäädagi.

Väga paljud asjad said siia jõudes kiiresti oma õige vormi ja kuju. Alati on ju nii, et üks asi on asjadest rääkida, aga hoopis teine asi, on need asjad oma silmaga üle vaadata. Üht-teist oleme nüüd näinud, rohkem nägemist seisab kindlasti alles ees, neist kõige olulisem on kolmapäeval, 6. aprillil toimuv välis- ehk suvehooaja esimene 10-võistlus. Aga sellest lähemalt järgmises postituses. Praegu on hea lõpetada teadmisega, et olen tõesti õnnelik. Juba jälle!

 

Nendele, kes ei usu

Vanaema kuulis esmaspäeval, 14. märtsil Vikerraadios rääkimas oma armsat Robikest. Rõõm oli tohutu, aga sinna kõrvale mahtus natuke imestust ka: "Hääl on tal justkui mehisemaks muutunud Ameerikas," leidis vanaema.

 

Olen ise ka nüüd vist juba oma kümme korda kuulanud ja jälle üle kuulanud Juhan Kilumetsa  tehtud intervjuud,  kus oli jutuks Robi minevik, hetkeseis ja tuleviku plaanid. Nii hea oli kuulda, et kõik tema unistused on alles! Mitte, et ma selles kahelnud oleks, aga kuulda teda ennast seda selge häälega välja ütlemas, see tekitas isegi veidi kõhedust. Võib-olla sellepärast, et varem olid unistused kauged, aga nüüd jõudis kohale, et kauge on liikunud tegelikult juba üsna lähedale. 

 

Kõige soojema tunde tekitas minus muidugi teadmine, et ta ootab. Et meie otsus sinna sõita annab talle lisajõudu ja ta tahab jätkuvalt, et me näeksime ja saaksime vahetult kaasa elada tema järgmisele võistlusele. Tegelikult sirutaks selle peale kohe tiivad välja ja lendaks kohale, aga ei, kõigeks on oma aeg. Seniks kuulan parem jälle intervjuud ja loendan näppudel päevi, mis äralennuni jäänud on.

Me oleme suutnud palju, iga üks eraldi ja lõpuks ikkagi kõik koos. Vend Siim Kaarel ja õde Marta Helena jäävad kindlasti meile pöialt hoidma ja kaasa elama siia Euroopasse ning meie koos Kata Mariaga lubame, et toome Ameerikast teieni kõik põnevamad hetked. Kõigile, ka neile, kes ei usu... ;)

Ema tegi veidi statistikat

Sissejuhatuseks veel kord: Palju õnne, poja! Sisehooajaks püstitatud eesmärk täidetud. Lõppenud võistlustel kogutud 5856 punkti lubab lootusrikalt vaadata vastu vähem kui kuu aja pärast algavale 10-võistluse hooajale. Meie usume sinusse! 

Rõõmus Robi Kergejõustiku FB lehelt

Magasin sel ööl rahulikult, vaim on puhanud ja nüüd on võimalus ilma suurema kireta veidi analüüsida, mis võistlusega siis ikkagi tegu oli ja mis masti mehed sellel osalesid. Postimehe kommentaariumis avaldas keegi arvamust, et tegu oli külavõistlusega. Ka nii võib võtta, aga sel juhul peaksime arvestama, et tegu oli väga tugeva külaga. Ameerika üliõpilaste meistrivõistlusele (NCAA) pääsevad 16 käesoleval hooajal parimaid tulemusi näidanud sportlast. Vähemalt mitmevõistluse puhul on see nii. See, et Georgia Ülikoolist pääses võistlema koguni kolm 7-võistlejat ja neist kaks eestlast, seda võib pidada imeks või siis lihtsalt antud kooli väga heaks tasemeks. 

 

Vaatame veidi, kuidas võistlustele pääsenutel läks, kui paljud neist suutsid end realiseerida, kui paljud läksid alt, sest minu arvates just see näitab, kui tugeva võistluse ja võistlejatega tegu on.
 

Esmalt uuesti võistluste kokkuvõte:

16-st võistlust alustanud mehest lõpetas 13, neist 8 parandasid oluliselt või veidi vähem oluliselt oma seniseid isiklikke tippmarke.

 

Näiteks võistlused võitnud Zach Ziemek pääses neile võistlustele 5825 punktiga, aga lahkudes võttis kaasa 6173 punkti, mis tähendas senise isikliku parandamist koguni 348 punkti võrra. Seejuures ei teinud ta midagi väga erilist kui esimese ala, 60m võimas rekordiparandus 6.75 (varem 6.90) välja arvata. Mees tegi lihtsalt ülejäänud aladel "oma ära" va 60m tj, kus ta isiklikule veidi enam alla jäi.

 

Tähelepanuväärne oli kindlasti ka võistlustel neljandale kohale tulnud Williams Harrisoni või(s)tlus, kes parandas oma isiklikku tulemust neil võistlustel 247 punkti. Üksikaladel parandas ta oma tulemusi neljal alal: 60m ja 60m tj, kuul ja 1000m.

 

Luca Wieland tuli võistlustele 5814 punktiga ja lahkus 105 punkti võrra parema tulemuse e 5919 punktiga. Kuigi ka Luca kuulus nende hulka, kes oluliselt parandas neil võistlustel oma 60m aega, siis minu jaoks oli kõige hämmastavam või üllatavam see, et seni teibas 4.61 ületanud mees seekord koguni 5.00 meetrise hüppe oma kontole lisas. Isiklikku parandas Luca veel ka kauguses, aga varu jäi kindlasti kõrgushüppes ja 1000m jooksus.

 

Kõige rohkem isiklike rekordeid parandasid osalejad 60m jooksus - 7 meest.

Kõige rohkem ebaõnnestujaid oli 60m tõkkejooksus, kus koguni 9 meest jooksid oluliselt või veidi vähem oluliselt, aga kindlasti nõrgemini või alla oma seni näidatud võimetest.

Neljal üksikalal parandasid oma tulemusi kaks meest. Ühte juba mainisin eespool, teine oli  Ameerika Karl, aga meie Robi, kelle isiklikud uuenesid 60m - 6.78, kuulis - 14.43, kõrguses - 1.89 ja tõkkejooksus - 8.30 pluss lõplik punktiskoor 5856, mis tõstis ta Eesti sportlaste hooaja edetabeli liidriks ja kergitas Eesti sportlaste läbi aegade sisehooaja edetabelis 7-võistlejate hulgas 12-le kohale, otse oma endise treeneri Tõnu Kaukise järele. 14 punkti on Robil juurde vaja, et selles tabelis Kaukisega kohad vahetuks. Loodetavasti on ambitsioonid suuremad, aga selleks aastaks on siiski 7-võistlusele joon alla tõmmatud. Vähemalt Robi poolt.

Poja hooaja esimesel 10-võistlusel loodan muljeid vahetada juba kohapealt ;).