Robi 10-võistlused ja uus hooaeg

Puu, mis kasvab talle endale kuuluval maal Athensis

Välishooajale lähevad sel aastal paljud mitmevõistlejad vastu kõrgete sihtidega – Olümpiamängudele pääsemiseks oleks vaja ette näidata määrustepärane võistlus, kust on kogutud kokku vähemalt 8100 punkti.

Robi senine, normiga võrreldes kesine, isiklik rekord 7497 punkti pärineb kahe aasta tagusest väga keerulistes ilmastikutingimustes tehtud võistluselt Ameerikas Texases, mis oli muide esimene 10-võistlus pärast väänatud ja mitte liiga hästi taastunud hüpekat (loe:hüppeliiges).

Kui hakkasin vaatama ja arvestama mitu 10-võistlust Robi üldse on meeste vahenditega teha saanud, siis selgus, et stardis on ta olnud viiel korral, neist üks kord (2014 NCAA) piirdus tõesti ainult starti minekuga, sest jalaviga toona rohkem ei võimaldanud.

Kolm võistlust on lõpuni tehtud võistlused, kuid neist ühel loeti kokku vaid üheksa ala tulemused, sest teibas tuli 0.

Ühel korral õnnestus võistlus lõpuni teha 2013 suvel Eesti-Soome-Rootsi maavõistlusel, kus mõnusat võistlemist segas pompoon e kannika all olnud mädapaise, aga tulemus oli selline, mis tagas koha samal suvel toimunud Euroopa U23 meistrivõistlustele Tamperes.

Tamperes hästi alanud võistlus lõppes peale kolmandat ala kõrgushüppe soojenduskatsel väänatud hüppeliigesega. Kolmandat lõpuni tehtud võistlust, kus kirjas senine isiklik, juba mainisin.

Jalanõud valmis

Nüüd siis seisab ees kuues katse, 2016 aasta välishooaja esimene oma kooli staadionil toimuv võistlus. Eesmärgid, nagu öeldud, on sellel aastal kõrged. Seniseid tulemusi vaadates on tunne, et selle saavutamiseks tuleks astuda üle oma varju. Sisehooaeg näitas, et kui väga tahta, siis ei pruugi varjust välja pääsemine olla üldsegi mitte võimatu.

Kolmapäeval, siinse aja järgi kell 13.30 (+7 tundi Eestis) peaks stardijoonele asuma 18 sportlast. Meie omadest Robi kõrval ka Maicel, kelle jaoks see võistlus ei ole prioriteet, seega vaatab õunte pealt, kui pikalt ta kaasa teeb. Võistlejate hulgas võiks vabalt olla ka Markus Leemet, sest ka nende kooli esindus tuleb võistlema, aga Markus istub sedapuhku koos meiega pealtvaatajate alal. Viimastel võistlustel saadud vigastus tal sel hooajal enam kaasa tegemist ei võimalda.

Võistlusteks ettevalmistamisel on oluline hea hoovõtt. Hea hoo annab hea söök. Eile oli pannkoogi õhtu Eestist kaasa võetud kohupiimaga.

Esimese õhtu kohupiimakook kadus nagu kerisele. Midagi head peaks välja mõtlema võistlustele eelnevaks õhtuks samuti. Inspiratsiooni siin jagub. Julgen kinnitada, et poiste tuju on hea, ilm on ka hetkel ilus. Loodan, et püsib nii veel vähemalt kahel järgneval päeval.

Lõpetuseks meenus, et viimane 10-võistlus, kus ise kohal olin, oli õnnetu Tampere, 2013 aasta juulis. Samal võistlusel nägin viimati võistlemas ka Maicelit, kes tegi Tamperes ainult ühte ala, milleks oli kaugus. Kes oleks osanud siis arvata, et järgmine kohaloleku võimalus jõuab kätte alles 2 aasta ja 8 kuu pärast?? Siin me oleme! :)

Ema ja õde jõudsid Ameerikasse

Laupäeval, siinse aja järgi keskpäeval kell 13 ja veidi peale sain lõpuks kallistada oma meheks kasvanud pesamuna! Aasta ja kaheksa kuud oli möödas viimasest kallist.

Tabasime ta loomulikult trennist, otse jõusaalist, kus pärast emotsionaalset taaskohtumise vahepala tuli lõpetada kükid kangiga - veel 10 kükki.

 

Robi ja tegelikult ka Maiceli juurde jõudmiseks sõitsime kuskil 600 miili läbi Ameerika. Rentisime auto ja hakkasime veerema Washingtonist Athensi poole. Washingtonis oli meil nn kohanemisaeg, mille eest suur aitäh Triinule ja tema perele. Linn oli väga ilus, mida võimendas kindlasti tohutu kirsiõite vaht ja kõik teised meeletud õitsejad.

Aga kui uuesti autosõidu juurde tulla, siis autosõit Ameerikas on tõesti turvaline. Eriti, kui sul on usaldusväärne kaardilugeja ja sa märkad lugeda ka tee äärde paigutatud juhiseid. Meie teekond kulges läbi fantastiliste maastike ja külade Virginias, pisikese unepeatusega Danvilles, sealt edasi piki kiirteed algul läbi North Carolina, siis jupike South Carolinat kuni lõpuks jõudsime Georgiani välja.

 

Poja kallistamisele,  järgnes võimas sportvõimlejate maratonesinemine, mille nimeks oli tegelikult võistlus ja kus teiste seas osales ka Robi tüdruk Morgan.

Istusime tribüünidel, hõiskasime ja püüdsime sammu pidada tõeliste ala fännidega. Kõik elasid kõigile kaasa, eriti intensiivselt muidugi omadele.

 

 



Huvitav oli see, et pärast võistlust läksid ühe kooli toetajad, pered ja fanned ühiselt õhtust sööma. Ma ei tea, kas see oli juhus või ongi niimoodi tavaks, et kõik lähevad ühte kohta ja jagavad edasi võistlustelt saadud emotsioone. Oli, mis oli, aga see, mis oli, oli muljet avaldav. Meilt uuriti esimesi  muljeid Ameerika kohta? Kardan, et see muutub juba trahvaretseks, aga need on inimesed. Nende soojus, sõbralikkus, vahetus - see mõjub liigutavalt. Eestlased end iga võõraga sedasi ei jaga, kuigi naeratus ei maksa ju tuhkagi. Heal sõnal mu meelest pole samuti hinda. Enamikega neist inimestest ma tõenäoliselt rohkem ei kohtu, ma ei tea kui raske või kerge on kellegi elu, tean vaid seda, et need põgusad tunnid, mis me jagasime, jäävad meelde fantastilistena.

 

Õhtu eel saabus lõpuks hetk ka fantastiliste omade jaoks. Maicel tunnistas, et keel kipub eesti keelt rääkides juba kergelt sõlme minema, aga pärast soojaks rääkimist oleks võinud jutustama jäädagi.

Väga paljud asjad said siia jõudes kiiresti oma õige vormi ja kuju. Alati on ju nii, et üks asi on asjadest rääkida, aga hoopis teine asi, on need asjad oma silmaga üle vaadata. Üht-teist oleme nüüd näinud, rohkem nägemist seisab kindlasti alles ees, neist kõige olulisem on kolmapäeval, 6. aprillil toimuv välis- ehk suvehooaja esimene 10-võistlus. Aga sellest lähemalt järgmises postituses. Praegu on hea lõpetada teadmisega, et olen tõesti õnnelik. Juba jälle!

 

Nendele, kes ei usu

Vanaema kuulis esmaspäeval, 14. märtsil Vikerraadios rääkimas oma armsat Robikest. Rõõm oli tohutu, aga sinna kõrvale mahtus natuke imestust ka: "Hääl on tal justkui mehisemaks muutunud Ameerikas," leidis vanaema.

 

Olen ise ka nüüd vist juba oma kümme korda kuulanud ja jälle üle kuulanud Juhan Kilumetsa  tehtud intervjuud,  kus oli jutuks Robi minevik, hetkeseis ja tuleviku plaanid. Nii hea oli kuulda, et kõik tema unistused on alles! Mitte, et ma selles kahelnud oleks, aga kuulda teda ennast seda selge häälega välja ütlemas, see tekitas isegi veidi kõhedust. Võib-olla sellepärast, et varem olid unistused kauged, aga nüüd jõudis kohale, et kauge on liikunud tegelikult juba üsna lähedale. 

 

Kõige soojema tunde tekitas minus muidugi teadmine, et ta ootab. Et meie otsus sinna sõita annab talle lisajõudu ja ta tahab jätkuvalt, et me näeksime ja saaksime vahetult kaasa elada tema järgmisele võistlusele. Tegelikult sirutaks selle peale kohe tiivad välja ja lendaks kohale, aga ei, kõigeks on oma aeg. Seniks kuulan parem jälle intervjuud ja loendan näppudel päevi, mis äralennuni jäänud on.

Me oleme suutnud palju, iga üks eraldi ja lõpuks ikkagi kõik koos. Vend Siim Kaarel ja õde Marta Helena jäävad kindlasti meile pöialt hoidma ja kaasa elama siia Euroopasse ning meie koos Kata Mariaga lubame, et toome Ameerikast teieni kõik põnevamad hetked. Kõigile, ka neile, kes ei usu... ;)

Ema tegi veidi statistikat

Sissejuhatuseks veel kord: Palju õnne, poja! Sisehooajaks püstitatud eesmärk täidetud. Lõppenud võistlustel kogutud 5856 punkti lubab lootusrikalt vaadata vastu vähem kui kuu aja pärast algavale 10-võistluse hooajale. Meie usume sinusse! 

Rõõmus Robi Kergejõustiku FB lehelt

Magasin sel ööl rahulikult, vaim on puhanud ja nüüd on võimalus ilma suurema kireta veidi analüüsida, mis võistlusega siis ikkagi tegu oli ja mis masti mehed sellel osalesid. Postimehe kommentaariumis avaldas keegi arvamust, et tegu oli külavõistlusega. Ka nii võib võtta, aga sel juhul peaksime arvestama, et tegu oli väga tugeva külaga. Ameerika üliõpilaste meistrivõistlusele (NCAA) pääsevad 16 käesoleval hooajal parimaid tulemusi näidanud sportlast. Vähemalt mitmevõistluse puhul on see nii. See, et Georgia Ülikoolist pääses võistlema koguni kolm 7-võistlejat ja neist kaks eestlast, seda võib pidada imeks või siis lihtsalt antud kooli väga heaks tasemeks. 

 

Vaatame veidi, kuidas võistlustele pääsenutel läks, kui paljud neist suutsid end realiseerida, kui paljud läksid alt, sest minu arvates just see näitab, kui tugeva võistluse ja võistlejatega tegu on.
 

Esmalt uuesti võistluste kokkuvõte:

16-st võistlust alustanud mehest lõpetas 13, neist 8 parandasid oluliselt või veidi vähem oluliselt oma seniseid isiklikke tippmarke.

 

Näiteks võistlused võitnud Zach Ziemek pääses neile võistlustele 5825 punktiga, aga lahkudes võttis kaasa 6173 punkti, mis tähendas senise isikliku parandamist koguni 348 punkti võrra. Seejuures ei teinud ta midagi väga erilist kui esimese ala, 60m võimas rekordiparandus 6.75 (varem 6.90) välja arvata. Mees tegi lihtsalt ülejäänud aladel "oma ära" va 60m tj, kus ta isiklikule veidi enam alla jäi.

 

Tähelepanuväärne oli kindlasti ka võistlustel neljandale kohale tulnud Williams Harrisoni või(s)tlus, kes parandas oma isiklikku tulemust neil võistlustel 247 punkti. Üksikaladel parandas ta oma tulemusi neljal alal: 60m ja 60m tj, kuul ja 1000m.

 

Luca Wieland tuli võistlustele 5814 punktiga ja lahkus 105 punkti võrra parema tulemuse e 5919 punktiga. Kuigi ka Luca kuulus nende hulka, kes oluliselt parandas neil võistlustel oma 60m aega, siis minu jaoks oli kõige hämmastavam või üllatavam see, et seni teibas 4.61 ületanud mees seekord koguni 5.00 meetrise hüppe oma kontole lisas. Isiklikku parandas Luca veel ka kauguses, aga varu jäi kindlasti kõrgushüppes ja 1000m jooksus.

 

Kõige rohkem isiklike rekordeid parandasid osalejad 60m jooksus - 7 meest.

Kõige rohkem ebaõnnestujaid oli 60m tõkkejooksus, kus koguni 9 meest jooksid oluliselt või veidi vähem oluliselt, aga kindlasti nõrgemini või alla oma seni näidatud võimetest.

Neljal üksikalal parandasid oma tulemusi kaks meest. Ühte juba mainisin eespool, teine oli  Ameerika Karl, aga meie Robi, kelle isiklikud uuenesid 60m - 6.78, kuulis - 14.43, kõrguses - 1.89 ja tõkkejooksus - 8.30 pluss lõplik punktiskoor 5856, mis tõstis ta Eesti sportlaste hooaja edetabeli liidriks ja kergitas Eesti sportlaste läbi aegade sisehooaja edetabelis 7-võistlejate hulgas 12-le kohale, otse oma endise treeneri Tõnu Kaukise järele. 14 punkti on Robil juurde vaja, et selles tabelis Kaukisega kohad vahetuks. Loodetavasti on ambitsioonid suuremad, aga selleks aastaks on siiski 7-võistlusele joon alla tõmmatud. Vähemalt Robi poolt.

Poja hooaja esimesel 10-võistlusel loodan muljeid vahetada juba kohapealt ;).   

 

Teine õhtu Ameerika üliõpilaste meistrivõistlustelt Birminghamis

"Kuidas tunne on?", küsisin Robilt enne uue päeva starte ja sain vastuseks, et uni oli kehv, aga kõik muu ok.

Ühe kooli mehed Karl(Robi) ja Garrett

Eilne ilus päev lõppes Robi jaoks üldjärjestuses 7. koha ja 3305 punkti kogumisega, mis andsid tulemused isiklik 60m - 6.78, kaugus 7.29, kuulis isiklik 14.43 ja kõrguse isiklik 1.89. Senist isiklikku 5792 punktilist rekordigraafikut edastas Robi esimese päeva lõpuks 103 punktiga.

Kui end tänasesse päeva juba ette mõelda ja vaadata või ennustada, mis võimalused end siin peidus võiks olla, siis ütleks, et peaaegu kõik on võimalik, aga eeldades, et keegi ei katkestada ja vähemalt oma senised head või nende lähedased tulemused ära teevad.  Kõige enam võiks püüda kolmandat kohta, millest teda lahutab enne uute alade pealetulekut 73 punkti.

Praegu Robist 12 punkti ees, 5. kohal asetsev hispaanlane Tonnesen võib muidugi janusem olla, sest ta on korralik tõkkejooksja ja väga hea võistlejatest parima isikliku tulemusega teivashüppes - 5.53 on ikka kohe väga kõva. Kuid 1000m mehele ei sobi, seega kui ta õnnestub nii tõketes kui teibas, siis on teada, kes teenib 3. koha, sest esimest kahte meest väga keegi alt poolt rünnata ei suuda.

4. kohale maandunud Abdullahil on punkte 43 enam kui Robil. Tüübil on väga kõva isiklik tõketes, sel hooajal jooksnud 7.90, aga üsna tagasihoidlik teibas ja pikemas jooksus.

3. kohta hoidev sakslane Wieland, kes on kogunud Robist 73 punkti rohkem, on tõketes tugev, aga teibas ja jooksus üle tehtav, kui just mehel endal mõnd üllatust varuks ei ole.

Tagant poolt võiks paremat positsiooni ohustada vaid oma kandi poiss Maicel.

Esimesi tulemusi hakkame ootama meie aja järgi kell 20.00. Kuidas läheb, saab igaüks jälgida SIIT

60M TJ

Siin on neli starti, Robi ja Maiceljooksevad koos neljandas. Esimene jooks näitas,et Robi ees asetsenud Lindon Victor on rivist väljas, tema tõkkejooks ebaõnnestus, aeg 9.13 täna enam heade kohtade nimel võistelda ei luba.

Teises jooksus juhtus jooksis Abdullah enda uueks isiklikuks aja 7.86, mis muudab tema püüdmise veidi keerulisemaks. Garrett jooksis samas stardis kesiselt enda kohta, aeg 8.35. Põhjus teada, jooksis esimesse tõkkesse ja kaotas rütmi.

Robi jooksis uue isikliku 8.30, aga Maicelil samas jooksus läks sootuks kehvalt. Tulemuse sai küll kirja 9.00, aga oli kukkunud viimasel tõkkel ja sisuliselt veerenud üle finiši.

Kohaliku luure andmetel jahutatakse Garretti põlve jääkottidega ja lonkav Maicel viidi kontrolli.

 

Igatahes olid tõkkejooksu ajad täna sellised.





Seis viienda ala järel muutus segasemaks. Enam ei saa öelda, et võidab see, see või see. Nüüd on selge, et võita saab vaid see, kellel kaks järgmist ala kõige paremini õnnestuvad.

Maicel langes pärast õnnetut tõkkejooksu 12. kohale ja nüüd on ainult küsimus, kas ta üldse jätkab.

Robi kohta, kes loodetavasti jätkab oma isiklikku edulugu, saab hetke seisuga öelda, et isiklikku rekordgraafikut edestab enne kuuendat ala 120 punktiga, aga edasi on juba teivas, mis samuti sageli laual olevaid kaarte segama kipub.

TEIVASHÜPE
Robi valis algkõrguseks täna 4.40, lendas üle ja nii ka 4.60 ja sinna auku ta täna jäigi. Seda võib lugeda esimeseks tagasilöögiks tema jaoks neil võistlustel. Edasi päästavad vaid kiired jalad.
Garrett on jõudnud kõrguseni 5 meetrit, mille ta ületas teisel katsel. Tema isiklik sel alal 5.10, aga see täna ei alistu.
Maicel katkestas, talle neil võistlustel enam kaasa elada ei saa :(.

Teivas ei vedanud alt, lõi kaardid sassi nagu lubatud. Oli mehi, kes parandasid oma isiklikku kuni 40 cm ja siis neid, kes just nii palju alla selle lendasid. Tulemused siin

Järjestus ning punktide seis enne viimast ala selles tabelis.

Olgu öeldud, et jooksus on tugevaimad isiklikud Steven Bastienil ja Robil. Robi ees olev Dylan on seni olnud tagasihoidlik jooksumees, Harrisoni ja Luca Wielandiga on keerulisem rinda pista ja Pao Tonnesen on juba lihtsalt liiga kaugele eest ära läinud, nii et vahet pole, kuidas ta jookseb, väga kiirelt ta igatahes ei jookse, mis tähendab, et Luca võib teda tahtmise korral lüüa. 1. ja 2. koha positsioonid jäävad tõenäoliselt samuti samaks, sest mehed on jooksus seniste aegade põhjal üsna võrdsed. Ennustus ja oletused lõppevad nüüd, kuna need neil võistlustel vilja pole kandnud.
Igatahes edestab Robi enne viimast ala oma rekordgraafikut veel 61 punktiga ja usun või loodan, et ta siin tagasi ei anna. Ikka pöidlad pihku, südaööks peaks asjad selged olema.

1000M
Tehtud, Robi aeg täna 2.41,89, punkte 5856, 64-punktiline isikliku rekordi parandus, 7. koht neil võistlustel, Eesti sisehooaja edetabeli juht 7-võistluses. Kahe punktiga küll ja otse sõber Maiceli ees, aga nii seekord on. Hooaja alguses püstitatud eesmärk ise endale - koguda 5800 punkti ja enam, sai täidetud!
Liiga kiire jooksuga täna tegu ei olnud, ajad said sellised

Kohad ja punktid jagunesid  nii

Emana, kõige kõrvalt jälgijana, ütlen, et oli väga põnev ja erinevaid emotsioone pakkuv võistlus. Enamik ennustusi ei pidanud, sportlased ajasid oma asja ja ju just see ühe kohtumise huvitavaks muudabki.
Robi ütleb ehk oma arvamuse võistluse kohta veel ise, aga kui arvestada, et seitsme alal kohta sündis neli uut isikliku rekordi parandust pluss uus tulemus ka punktisummana, siis ei tohiks üldiseks rahulolematuseks küll vähimatki põhjust olla. Robi on tagasi! Elagu sport, elagu rahu!

Robi enda kokkuvõtte teisele päevale:
"Kõik oli üldiselt OK, see oli hea võistlus! Kõige suurem edasiminek on kindlasti olnud tõketes. Igal sel aastal toimunud võistlusel olen parandanud isiklikku, kokku kuus korda. Seeria jaanuarist alates: 8.53/ 8.52/ 8.51/ 8.47/ 8.37 ja nüüd 8.30.
Teivas on ainus, millega seekord alt läksin. 4.60 oli kõik korras, korralik hüpe, aga 4.70 ei läinud kordagi latinigi. Jõud kadus, tegelikult ei hüpanudki enam. Samas tunnen, et reaalsuses ei tohiks ka 4.80 ületamine mingi probleem olla, aga vahel lihtsalt läheb teisiti.
1000m plaanisin joosta koha peale, passisin Steveni taga. Oleksin tahtnud lõpus vajutada, aga tagareis hakkas krampi minema, ei riskinud. Kokkuvõttes olen siiski rahul"