Maicelil hooaja esimesed katsed, Robi passib

Maicel alustas oma talvehooaega lennukalt. Birminghamis toimunud misiganesvõistlustel ületas poiss või ikkagi juba mees teibaga kõrguse 5.05 ja jooksis tõkkeid (60m) ajaga 8.45 ja tõukas raudmuna 13.51. Alguseks pole paha ;)!
Kuulsin, et Maicel ise jäi rahule ainult teiba tulemuse ja sooritusega, aga lubas märtsiks kõik muu ka järele aidata.
Samas kohas oli võistlemas ka Grete Šadeiko, kelle kuul lendas 12.33, aga kõrgus jäi tagasihoidlikuks. Merilyn Uudmäe hüppas kah seal kaugust, tulemust kahjuks ei tea.

Eestlasi oli samal ajal teispool ookeani võistlustules veel! Sõber Markus Leemet hüppas samuti teivast tont-teab kus, aga hüppas hästi, mis tähendab uut isiklikku - 4.35. Kaugust hüppas 6.71 ja kuuli tõukas... palju ta tõukaski, küsisin, aga selget vastust ei saanud - 12 ja pool midagi. Leppige selle teadmisega, kuni Markus ise midagi ei täpsusta. Vahest täpsustab ta siis sedagi, kuidas tema uue kooli meeskonnal 4x400-s läks. Igatahes Markus andis endast parima, aeg, kuidas seda ühte aega seal mõõta annab, ma täpselt ei tea, aga kõik on võimalik, Markuse aeg oli olnud 48,8 või 48,9. Kõlab hästi, kas pole!

 

Robi, nagu eelmisest postitusest lugeda oli, sel talvel kindlasti võistluste keerises ei osale. Üldse tundub, et ehk oleks aeg hakata ala vahetama ja keskenduda sellele, mis parasjagu hästi, ilma valu tegemata välja tuleb. Ja need on koogid! Ohh, ma paneksin siia rea tema tehtud kookide pilte ja siis paneks teisegi rea, aga tundub, et enamik neist jõuavad enne pildile jõudmist kärmelt tee läheduses viibivate sööjate kõhtudesse ja kes neid pärastisi pilte ikka näha igatseb.

Mõnel pildil sai Robi siiski enne sabast kinni ja siin nad on:


Beseerull Robi moodi

Juustukook

Uhke kräsupea - ikka Robi oma

 

2015 - Head Uut Aastat!

Hea uus aasta algas Eesti Päevalehe laupäeva lisaga, kus ajakirjanik Karl Rinaldo sulest ilmus lugu, mis väärib neilgi lehtedel talletamist. Iseäranis seepärast, et Ameerikast vaevalt lehte leiab, isegi Eestimaa maapoodides Eesti Päevalehte ei ole ja veebis... Veebi kaudu lugemiseks on teema liiga hinnaline. Aga siin ta on. Aitäh Karl!

Kümnevõistlejad Uibo ja Saluri loodavad teineteise toel raskused alistada

Ühised trepihüpped Hispaania laagri ajast

Aastad vahetuvad isegi Ameerikas

Kingitused kuuse all

Kui mitte varem, siis täna on küll viimane aeg ka selle kõige säravama kuusepuualune kinkidest puhtaks teha. Sealpool vahetub lisaks aastanumbrile veel ka isiklikke numbreid, Maiceli nime taha kirjutatakse tänasest vähemalt aasta jagu päevi senise 21 asemel 22! Palju õnne sinnapoole ja kuhjaga kordaminekuid.

Mul siinpool ja olen kindel, et kaugeltki mitte ainult minul, on süda sedapuhku kuidagi eriliselt rahul, sest sõbrad on koos. Markus jõudis eile kohale, et uue aasta alguses edasi liikuda ja jätkata õpinguid uues koolis, mis jääb Robist ja Maicelist vaid tühise kahe tunni tee kaugusele. Tahaks kohe HURRAAA! hüüda. Tegelikult tegingi seda äsja. Poistele saadan sosinal meie peres käibel oleva sõnumi: ärge siis peredele häbi tehke. Hoidke senist liini ja jätkake liikumist uute kõrguste poole.

Kuna tean, et blogi külastajate hulgas on ka neid, kes näiteks FB kontot ei oma, siis lisan sellesse postitusse Robi kirjaread 7.detsembri FB lehelt. Enne seda ütlen saladuskatte all, et märgid edasiseks on hetkeseisuga lubavad ;)

"Pole põhjust millestki rääkida, kui viimased 3 kuud basseinis veetnud.
2 aastat tagasi alguse saanud vigastus läks niivõrd kehvaks, et silmad kinni, hambad ristis, enam edasi joosta ei olnud võimalik.
Reedel alustasime koormuse andmist jalale. Esialgu 60% keharaskusega. Iga nädal peaks see number suuremaks minema ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis uue aasta võtan vastu maa peal joostes.
Väga loodan, et jõuluvanalt tuleb jalale uut jõudu ja et peaks vastu.
Oleks tore suvel kodumaale võistlema tulla või siis täpsemalt öeldes, üldse koju tulla..
Rasked ajad on olnud, aga loodetavasti on kõige raskem osa seljataga!"

 

RÕÕMSAT AASTAVAHETUST ja EDUKAT UUT KÕIGILE!

 

 

Salajastest ja vähem salajastest tegemistest

Georgia Ülikooli staadion, kus saab salaja oda loopida

Kirjutama ärgitab seekord EKJL.EE lehel olev uudis U23 koondise kandidaatide kohta, kes võiks või peaks osalema järgmisel suvel Eestis toimuvatel U23 Euroopa meistrivõistlustel. Mäletatavasti 2013 Tamperes toimuvatel võistlustelt lahkus Robi vigastusega ja tegelikult sellest ajast enam muud peale jala või jalgade jutu kuulnud ei olegi. No see jutt algas tõttöelda veidi varem. Robi ise ütles, et sel sügisel täitus kaks aastat päevast, mil ta esimest korda sai nö diagnoosi, mida ta siis mõista ei osanud. Ma usun, et ühel päeval võtab ta ehk ka selle aasta kokku ja kirjutab siis juba ise täpsemalt tarkustest, mis tal on õnnestunud selle aastaga koguda.

 

Üks on selge, et rikkis jalaga on ta tegelikult täitnud U23 meistrivõistlustel osalemiseks juba kaks normi - võiks minna jooksma 100m, mille normiks on võistlustele tahtjate jaoks 10,60. Robi läbis kevadel mäletatavasti 100m ajaga 10,54. Ja muidugi on täidetud ka 10-võistluse norm, aga normid ei võistle. Lavale lähevad ikka mehed ja 10-võistlejaid läheb Eesti poolt isegi ilma Robita seekord terve parv. Hiiglama uhke! Seejuures on Janek Õiglasel samuti täidetud lisaks mitmevõistlusele veel üks, see on odaviske norm. Kõvad mehed, ma ütlen, ei muud.

 

Kõvasid mehi jagub igale poole. Robi saatis mulle ühel päeval nende ülikooli 10-võistlejate kambast ülevaate. Ameerikamaa üliõpilaste tugevaimad mitmevõistlejad leiab just sellest koolist. Saage tuttavaks:
 

Kõige kõvem mitmevõistluse mees Ameerika üliõpilaste hulgas - Maicel Uibo. Täpsemalt võid lugeda siit. Kõik inglise keeles. 

 

 

 

 

 

 

 

Peaaegu sama kõva mees kui Maicel, aga eelmisel aastal siiski küünevõrra vähem kõva - Garrett Scantling. Täpsemalt võid tema kohta lugeda siit, ikka inglise keeles.

 

 

 

 

Robi on teine eestlane tiimis, kes selles koolis peab ennast alles tõestama hakkama. Nad ütlevad ta nimeks Karl Saluri. Robi varasemate saavutuste kohta saab lugeda siit.

 

 

 

 

Devon Williamsi tähetund on samuti alles ees. Mida oodata või loota, vaata siit.

 

 

 

 

 

 

  

Jaanuaris hakkame loodetavasti kuulma, kuidas sealsed mehed on valmistunud ja paremal juhul ehk ka näeme, millega hakkama saavad, Kuid mitte veel Robi. Kui küsin ta käest, kuidas ta trennid välja näevad, siis palus ta vaadata järgmist videot:

 

 

Ütles, et ilma veetakistuseta, päris maa peal, oma jalgu ja kogu keharaskust kasutades võib hakata jooksma jälle alles siis, kui on vähemalt nädala saatnud mööda ilma valu tundmata. Sellist nädalat veel saabunud pole, aga pidi juba lootust andma.

Ja lootus on viimane, mida minetada. Kui miski muu enam ei aita, siis aita ennast ise. Vahur Kersna soovitab oma viimases raamatus nii: "Räägi oma kehaga, nii jabur kui see esialgu ka ei tundu. Keha on üllatavalt tark, rakud intelligentsed. Võid pöörduda otse murettegeva organi poole. Ei ole vahet, kas häälega või mõttes. Kiida teda, kui asjad lähevad paremaks. Palu vabandust, kui olukord võib talle olla ränk ja koormav." Veel ütleb Vahur, et raskel hetkel pole vaja üritada enamat, kui suudad. Ilusaid mõtteid on ridamisi. Mõtteid, mille üle tasub mõelda.

 

Viimase pakiga saatsin Ameerikasse Raul Rebase raamatu "Võimalik". Usun, et poisid leiavad sellest raamatust samuti nende jaoks õpetlikke sõnu. Mulle meeldis, lugesin ühe hooga. Oma eelmise paki sisu laotas Robi laiali ja tegi pildi ka. Armas. Komme sai nii palju ainult seepärast, et pakis jäi ootamatult ruumi üle, mis tuli kiirelt täita. Õnneks jõudis pakk kohale enne sealset suurt Halloweeni, nii et kõik magus leidis endale kiiresti uued omanikud.

 

Oktoobrikuise paki sisu


Hetke suurim uudis tuli tegelikult hoopis lähemalt. Selgus nimelt, et ka Markus Leemet jätkab uuest aastast taas õpinguid Ameerikas. Uus kool on South Carolina, mis on Robi sõnul neist kõigest 2 tunni kaugusel. Enne oma kooli minekut pidi Markus tegema nädalase aklimatiseerumise Robi ja Maiceli juures. Tore teada, et sõbrad aastalõpus jälle koos!

Kaks kuud Georgias

Robi e Karl e tegelikult Karl Robert läks täpselt kaks kuud tagasi Eestist minema, et alustada uut elu ja uut treeningtsüklit Georgia Ülikoolis, linnakeses nimega Athens.

 

Georgia punt

Seekordne minek ei olnud kurb ega rõõmus. Oli lihtsalt minek. Järgnesid sealt poolt sisse-elamise ja siitpoolt maha-jäämise igapäevaelu protseduurid. Kuna teinekord on küsitud, et kuidas on läinud ja miks pole jaganud, siis vastus on lihtne - ei olnud sellist emotsionaalsusest kantud laengut, mis oleks sundinud jagama. Nüüd siiski kingin postituse sõpradele iseendale ja kes-teab-millise arhiivi jaoks ka. Seega - mis on vahepeal toimunud?

 

Augustikuu märksõna oli raha! Piletid õnnestus saada küll üsna soodsalt, aga see soodne tähendas ikkagi laenu võtmist. Kohale jõudes selgus, et väike osa õppemaksust või tont-teab mis maksust tuleb ise maksta, ehk siis minul. Algas kombineerimine, mis lõpuks tähendas, et loetud tundidega tuli leida võimalus saada kokku veel umbes pool piletiteks kulunud rahast. Vahepeal läks isegi üsna teravaks ütlemiseks ema ja noorema poja vahel, aga õnneks on meid rohkem ja olude sunnil isa rolli kandev vanem vend tuli appi ning 24. tunnil sai kanne tehtud. Sellega langes raha teema ära, sest kaua sa räägid asjast, mida enam pole.

Õnneks ei koosne elu ainult rahast.

Robi regas ennast Ülikoolis erinevatele ainetele, alustas hooga õppimist ja trenne ka. Alguses oli kõik harjumatu - koolis tuli pingutada rohkem kui eelmises, sain aru, ja trennide kohta kuulsin samuti vist esimest korda elus, et ta ootab nädalavahetuse puhkepäeva, et  saaks puhata valusaid lihaseid. Ma ei tea kuidas hetkel, aga tundus, et treener puhkamise võimalusi ka pakkus, kutsudes noori enda juurde grilli või majapidudele. Ei saanudki aru, kas need olid sellised sisse-elamise koosviibimised või ongi seal tavaks, et pühapäeval tõmmatakse koos juhe seinast. Igatahes kõlas tol hetkel üsna armsalt. 

 

Toa sai Robi Maiceli kõrvale, poisid on ühe köögi peal ja paistab, et kooke tuleb sealt pidevalt igaks puhuks ja mitmeks juhuks. Panin mõned päevad tagasi paki teele, milles nagu tellitud rändavad üle lombi muude asjade seas ka küpsetuspulber, vanillisuhkur ning veel üht-teist parimate küpsetiste tegemiseks. Hoian ise ka käe sooja, sest Robil on plaanis kunagi perekohvik avada :).

 

Tänaseks tundub, et raskelt alanud õppetööga on asjad sujuma hakanud, neil on seal oma mentorid, kes hädasolijat kohe aitavad, aga trennitegemisse tuli paus kiiremini kui arvata oleks osanud. Või siis ikkagi üsna ootuspäraselt, sest ega ta ju korras jalaga või jalgadega siit ei lahkunud. Septembri teises pooles hakkasid jamad pihta. Kohapeal tehti uuringud ja eesti keeli öeldes tuvastati ülekoormus ehk nagu Robi ise ütles - luumurru eelne seisund. Kehalisest sai vabastuse, jalga anti ravisaabas, millega käimist ta harjutas juba aasta tagasi Eestiski, seal nüüd selle vahega, et lisandusid  erinevad raviprotseduurid. Saapa kandmise ajaks määrati esialgu 2-3 nädalat ja umbes täpselt nii kaua vist seda saapa juttu oligi.

Nüüd on saabas jalast visatud, aga jooksulindile, esialgu sellisele, kus tegelikku kehakaalu aparaatidega vähendatakse (nägin telekast Tartus ka sarnast aparaati), lastakse alles novembri keskel.

Saan aru, et taastumist võtab Robi sedapuhku ise samuti erakordselt tõsiselt ja rahulikult. Turvatunnet ja rahu lisas kindlasti treeneri poolne sõnum, et sisehooaja võib vahele jätta.

Seega Jaanuarist saab sealt poolt kaasa elada ikka ja ainult Maicelile, kellega tunduvad asjad korras olevat ja.... siiski, siiski, Meelis Siimsonile samuti, kes ka kooli vahetas ja eemalt vaadates paistab, et vahetas hästi. Ootan põnevusega.