Kaks kuud Georgias

Robi e Karl e tegelikult Karl Robert läks täpselt kaks kuud tagasi Eestist minema, et alustada uut elu ja uut treeningtsüklit Georgia Ülikoolis, linnakeses nimega Athens.

 

Georgia punt

Seekordne minek ei olnud kurb ega rõõmus. Oli lihtsalt minek. Järgnesid sealt poolt sisse-elamise ja siitpoolt maha-jäämise igapäevaelu protseduurid. Kuna teinekord on küsitud, et kuidas on läinud ja miks pole jaganud, siis vastus on lihtne - ei olnud sellist emotsionaalsusest kantud laengut, mis oleks sundinud jagama. Nüüd siiski kingin postituse sõpradele iseendale ja kes-teab-millise arhiivi jaoks ka. Seega - mis on vahepeal toimunud?

 

Augustikuu märksõna oli raha! Piletid õnnestus saada küll üsna soodsalt, aga see soodne tähendas ikkagi laenu võtmist. Kohale jõudes selgus, et väike osa õppemaksust või tont-teab mis maksust tuleb ise maksta, ehk siis minul. Algas kombineerimine, mis lõpuks tähendas, et loetud tundidega tuli leida võimalus saada kokku veel umbes pool piletiteks kulunud rahast. Vahepeal läks isegi üsna teravaks ütlemiseks ema ja noorema poja vahel, aga õnneks on meid rohkem ja olude sunnil isa rolli kandev vanem vend tuli appi ning 24. tunnil sai kanne tehtud. Sellega langes raha teema ära, sest kaua sa räägid asjast, mida enam pole.

Õnneks ei koosne elu ainult rahast.

Robi regas ennast Ülikoolis erinevatele ainetele, alustas hooga õppimist ja trenne ka. Alguses oli kõik harjumatu - koolis tuli pingutada rohkem kui eelmises, sain aru, ja trennide kohta kuulsin samuti vist esimest korda elus, et ta ootab nädalavahetuse puhkepäeva, et  saaks puhata valusaid lihaseid. Ma ei tea kuidas hetkel, aga tundus, et treener puhkamise võimalusi ka pakkus, kutsudes noori enda juurde grilli või majapidudele. Ei saanudki aru, kas need olid sellised sisse-elamise koosviibimised või ongi seal tavaks, et pühapäeval tõmmatakse koos juhe seinast. Igatahes kõlas tol hetkel üsna armsalt. 

 

Toa sai Robi Maiceli kõrvale, poisid on ühe köögi peal ja paistab, et kooke tuleb sealt pidevalt igaks puhuks ja mitmeks juhuks. Panin mõned päevad tagasi paki teele, milles nagu tellitud rändavad üle lombi muude asjade seas ka küpsetuspulber, vanillisuhkur ning veel üht-teist parimate küpsetiste tegemiseks. Hoian ise ka käe sooja, sest Robil on plaanis kunagi perekohvik avada :).

 

Tänaseks tundub, et raskelt alanud õppetööga on asjad sujuma hakanud, neil on seal oma mentorid, kes hädasolijat kohe aitavad, aga trennitegemisse tuli paus kiiremini kui arvata oleks osanud. Või siis ikkagi üsna ootuspäraselt, sest ega ta ju korras jalaga või jalgadega siit ei lahkunud. Septembri teises pooles hakkasid jamad pihta. Kohapeal tehti uuringud ja eesti keeli öeldes tuvastati ülekoormus ehk nagu Robi ise ütles - luumurru eelne seisund. Kehalisest sai vabastuse, jalga anti ravisaabas, millega käimist ta harjutas juba aasta tagasi Eestiski, seal nüüd selle vahega, et lisandusid  erinevad raviprotseduurid. Saapa kandmise ajaks määrati esialgu 2-3 nädalat ja umbes täpselt nii kaua vist seda saapa juttu oligi.

Nüüd on saabas jalast visatud, aga jooksulindile, esialgu sellisele, kus tegelikku kehakaalu aparaatidega vähendatakse (nägin telekast Tartus ka sarnast aparaati), lastakse alles novembri keskel.

Saan aru, et taastumist võtab Robi sedapuhku ise samuti erakordselt tõsiselt ja rahulikult. Turvatunnet ja rahu lisas kindlasti treeneri poolne sõnum, et sisehooaja võib vahele jätta.

Seega Jaanuarist saab sealt poolt kaasa elada ikka ja ainult Maicelile, kellega tunduvad asjad korras olevat ja.... siiski, siiski, Meelis Siimsonile samuti, kes ka kooli vahetas ja eemalt vaadates paistab, et vahetas hästi. Ootan põnevusega.