Nüüd on nad siis jälle läinud. Tegelikult isegi kohale jõudnud. Pean silmas Robi ja Maicelit. Meelis Siimsonist tean, et tema lendas ära juba nädala esimesel poolel. Vahetas kooli nagu Robi, hülgas Missouri ja valis Texase. Markus lükkas oma valiku kaugemale või siis valis sedapuhku Eesti.
Kui Maicel astub harjumuspärast rada, siis veidi uuemaks muudab selle mineku temagi jaoks sedapuhku Robi kaasa minek. Jälle on nad koos, jälle tuleb jagada tuba ja jälle koos trenni teha. Kaks aastat innustasid nad teineteist Audenteses, kui pikaks kujuneb koos olemine Georgias, näitab aeg.
Talvine ärasaatmine oli mu enese jaoks raskem, seekord olen üsna rahul. Isegi hea meel on, et läks. Loodan ennekõike, et mees leiab nüüd enese sees tasakaalu, et suutis suvega taastada oma jalga sedavõrd, et saab õppimise kõrval keskenduda tõsiselt hooaja ettevalmistusele, et unistuste poole liikumine saab väikese mõõna järel taas jõuliselt alata.
Mul emana on kergendus ehk seegi, et tean, millal on lootust seda vanderselli uuesti näha. Maiceli puhul on seisud lahtised - võimalik, et jõuab taas Eestisse alles paari aasta pärast. Kui pojad hoiavad sealpool ühte, siis peavad pered tegema sama siinpool. See pole käsk, see on puhas rõõm!
Jääme ootama uut hooaega!
 |
| Beseerull kõhus, lend võib alata |
No comments:
Post a Comment