Viimastel nädalatel on tulnud sealt poolt aina rõõmsaid noote. Jah, on mõned kahtlused, aga kõik jäävad varju hõisete kõrval, mis kõlanud alates mai kuust: "Paar viimast paeva on viimase 8 kuu parimad olnud. Vanad tõukasid kuuli, olin seal, tõukasin tagasi neile, et ei peaks kõndima. Tundsin teravust igas liigutuses." või siis see sõnum: "Uskuge või mitte aga ma võtan täna sprindi naelikud trenni kaasa!"
See kõik on ju tavaolukorras tavaline, aga kui neile on eelnenud 8 kuud pidevat tööd iseenda ja oma nõrkade kohtadega, siis tunda ja teada, et polegi ehk maadeldud asjata, et olla on hea, trenni saab teha valuta ja tulemused on lootustandvad, siis oledki rõõmus. Kohe väga.
Selle tunde pealt lähen ootusärevana vastu laupäevale. Sest just laupäeval astub Robi 11 kuulise pausi järel uuesti võistluskarusellile. Sissejuhatuseks oma kooli võistlus ja alustuseks piirdub ainult kettaga. Aga üksi teadmine, et eelmine sissekanne tema võistlemise kohta pärineb juunist 2014, ja nüüd on ehk uus algus, on tore. Loodan, et läheb hästi, loodan, et küpsemine pole liiga kaua kestnud, et suudab kindlustada endale eduelamuse, et jalad ei vea alt ja et siit edasi tuleb ainult edasi.
Maicel teeb kaasa kahel alal, aga on selleks nüüd ketas, kuul, teivas või veel miski neljas, sellest kuuleme juba siis, kui aeg kuulmiseks ja vahendamiseks on käes.
No comments:
Post a Comment