Elu kulgeb rahulikult

Kiire. Kogu aeg on kiire. Kõigil on kiire. Mis sa täna tegid? Täna? Ei teinudki nagu eriti midagi. Tegelikult ei jõuagi eriti midagi teha, sest kogu aeg on niiii kiire.

Sellised mõtted tabasid mind tänasel trenniringil, kus on alati aega. Aega tiirutada ja aega mõtiskleda.

Ka selle üle, miks ma blogisse ammu pole ridagi jätnud.

Sain aru, et pole enam vabandusi pikale vaikimisele. Kiiruses pole olnud põhjus - inimene leiab alati aega selleks, mida ta teha tahab. Järelikult oli põhjus mujal. Parandan ennast ja ütlen, mis vahepeal ütlemata jäänud.

Poisid Õhtulehest

Robist

Õpib. Ravib. Treenib. Need on põhilised märksõnad kogu selle aasta peale. Kõige suuremat vaheldust on pakkunud teadmine, kus trenn parasjagu toimub. Suurema osa talvest tegi trenni kas vees või aparaatide peal. See on minu arusaamine asjast. Veel suuremale võhikule peaks täpsustama, et aparaadiga trenni tegemine tähendab, et aparaat võtab sinu jalgadelt ära osa sinu keharaskusest, et koormust vähendada. Mis tunne see päriselt on, ma ei tea, sest ise pole sellise aparaadi peal, sees või küljes kunagi olnud. Ja tegelikult pole sel hetkel enam ka suurt tähtsust, sest tänaseks toimuvad trennid jälle omadel jalgadel kogu oma keharaskusega.

Mul on tunne, et kõik need viimased kaheksa kuud on olnud üks väärt kogemus ja tohutu õppimine iseenda kohta just Robi enese jaoks. Ju ta sellest ühel päeval isegi aru saab, aga üht-teist kumab läbi juba praegusest jutust.

Kõige rohkem pakub muidugi huvi, kas võib poissi varsti jälle võistlemas näha ja kuidas sunnitud eemal olek füüsilisele vormile mõjunud on. Ennustada ei julge enam midagi, aga kui hästi läheb, siis need, kes Ameerikas, mõtlen koolikaaslased, näiteks Maicel, võib midagi näha ehk mais. Elame näeme.

Mõlema poisi tegemistest serva pidi kirjutas Õhtuleht. Ainest looks andis Teigamägi, kes Ameerikas tiiru tegi ja poistele kohupiima viis, millest sündis loomulikult järjekordne kook.

Vahest kõige suuremaks üllatuseks isegi minu jaoks ongi olnud sel aastal Robi üha kasvav küpsetamiskirg. Süüa on talle alati meeldinud teha ja kui juba teeb, siis reeglina ka hästi, aga koogitegu on küll tõelise hoo sisse saanud just Ameerikas. Tegelikult on nüüd koguni nii, et tema sportlikest tegemistest ja tegemata jätmistest kirjutab jätkuvalt ema, aga sportlase koogitegemisi ta teiste hooleks ei usalda. Üllatus, üllatus!  SIIN ON ROBI KOOGIBLOGI.

Mõned koogid on sellised, et kangesti tahaks proovida, aga selgub, et nii pea selleks võimalust ei avane, sest tõenäoliselt ta Eestisse sel aastal ei jõua.

 

Teistest

Maicelil läheb normaalselt, kuulsin nädal tagasi ERRi spordisaatest. Vahepeal küll käis hingest läbi väike ehmatus, kui ta pidi võistluse vigastuse tõttu katkestama, aga tundub, et polnud midagi hullu. Tõmbas veidi tagasi ja ju me mai keskel kuuleme loeme või vaatame, kuidas see tagasitõmme mõjus.

Markus Leemet - University of South Carolina

Kõige suuremat heameelt ja rõõmu sealt poolt on olnud põhjust tunda Markuse üle, kes on sel aastal justkui mingist painest vabanenud ja suudab igal võistlusel uuesti üllatada. Viimasel 10-võistlusel aprilli alguses Georgias sündis järjekordne isiklik rekord mitmevõistluses punktisummaga 7291, kus üksikalade tulemused olid sellised: 10.92/ 6.88/ 12.72/ 1.94/ 49.56/ 15.15/ 36.41/ 4.45/ 52.59/ 4.53,40.  Järgmine võistlus on neil Maiceliga koos, ikka mai keskel.

 

Nüüd ei olegi muud, kui et hakkame ühes koos mai kuud ootama ja jääme uutele uudistele lootma. Aega on.