Aasta on alanud hooga, kuigi blogiveergudel pole see kajastust leidnud. Või mida sa siin kajastadki, kui kajastatav laob Portugalis põhja uuele hooajala. On väga rahul ja teeb trenni mõnuga, saan aru. Kristella samuti.
Täna sain kõne Tenerifel pesitsevalt tuttavalt, kes ootas meie omasid sinna. Kuna jätsin tema telefoni õigel ajal salvestamata, siis ei saanud suunamuutustest teada anda. Vabandan, aga kõne ise oli sisukas ja taaskord mõtelmapanev. Lühikese ajavahemiku sees olen erinevate inimeste käest kuulnud, ilma küsimata, et noorel, areneval sportlasel peab olema treenereid rohkem kui üks. Kogemusi on vaja ammutada erinevatelt inimestelt, seda enam kui tegemist on mitmevõistlusega. Ei saa üks inimene teada kõike kõigist kümnest alast, on rõhutanud asjatundjad ja mul pole muud üle jäänud kui nendega nõustuda. Aga mida teha? Teada ja leppida olukorraga, kus praegune süsteem näeb igale sportlasele on ette ühe treeneri.
Ses mõttes on ju tore, et vähemalt Robi on saanud nende kahe nädala jooksul näha ja kogeda ka midagi, mis pole igapäevane. Tema enese tegemiste kilde Portugalis on jäädvustatud siin
Või teine võimalus vaatamiseks ka siit, kus ta ema jaoks mõned kõrgushüpped kaamera abil siia poole saatis. Lõpp läheb kõrgusest kaugele, minu jaoks täitsa ulmeks, aga ju vähema pealt aengut ei tulekski.
Tegelikult pole elu sugugi nii lootusetu. Otse vastupidi, aasta on alanud uskumatu hooga ja kujutletamatult hästi. Võtame või selle sama laagri, mis kohe läbi saab, kus me esmakordselt kogesime tõelist toetajate tuge. See laager sai teoks tänu paljudele aitajatele ja pole vahet, kas annetati 2 või 200 euri. Oluline oli tunda, et neid, kellele Robi areng korda läheb, on rohkem kui ainult oma pere. Esimene tõsisem vajadus toetuse järele ja arusaam, et see ei pruugi jääda viimaseks korraks, käivitas suure venna, kes asutas MTÜ KRS Sport. Juba on selge, et tõenäoliselt tuleb haaret laiendada ning koondada ühe MTÜ alla teisigi noori tublisid tegijaid, kelle edasist arengut silmas pidades on toetuse olemasolu väga tähtis. Ju lähikuud näitavad, kas ideepojast kasvab elujõuline mees või jääb känguma. Hing on talle igatahes sisse puhutud.
Eesti noored mitmevõistlejad (A-klass ja juuniorid) tulid kilbil tagasi talvistelt baltikatelt. Meie vanuseklasside tipud, sain aru, olid kas haiguse või muudel põhjustel (Kristella Jurkatamm) eemal. Au neile, kes kastanid tulest välja tõid. Juunioritest oli meie omadest parim Rauno Liitmäe, kes jäi kohapeal teiseks 4935 punktiga.
A-klassist tegi tubli tulemuse Martin Paakspuu, 4845 punkti ja esimene koht. Neidudest võitis A-klassis ülekaalukalt Margot Meri, punkte 3643. Juuniorite vanuseastmes oli eestlannadest parim Mari-Liis Murula, kes jäi üsna tihedas konkurentsis 3081 punktiga neljandaks. Kõikide osalenud sportlaste kohta leiab info Kergejõustikuliidu kodulehelt.
Robi jaoks avaneb uue hooaja võistluskalender tõenäoliselt Eesti noorsoo ja juuniorite meistrivõistlustega Tartus 26. ja 27. jaanuaril, kuhu mina oma ülitiheda töögraafiku tõttu kindlasti minna ei saa.
Hooaja esimene mitmevõistlus on 1.ja 2. veebruaril Lasnamäe hallis toimuvatel rahvusvahelistel mitmevõistluse meistrivõistlustel. Kindlasti olen kohal ühel päeval, teine päev esimest korda elus küsimärgiga. Töö! :(.
Uus vanuseklass tähendab uut arvepidamist rekordites. Nüüd hakkame nägema, mida mees tegelikult suudab. Meeste vahenditega. Annaks tervist, muu tuleb tubli töö ja vaimu nürimisega ;).
Kui enne ei näe, siis võistlustel ikka!
No comments:
Post a Comment