Minu tegelik teekond Barcelona MM-i viienda kohani

Selguse huvides olgu kohe alguses märgitud, et seekordne blogipostitus ei koosne mitte ema vaid sportlase enese mõtetest, mis ta pika seedimise järel kirjalikus vormis enesest läbi lasi. Head lugemist!

  

Barcelonas 2012 juulis toimunud MMi ettevalmistus algas 6 – 9 oktoobril  2011 Jõulumäe laagriga, mis oli väga raske, aga edukas.

Pärast laagrit hakkasid endast märku andma esimesed probleemid. Kolme päeva möödudes hiilis ligi tugev kõhuvalu, mis jälitas mind ka järgneval päeval. Kolmandat päeva jätkunud kõhuvalu viis mu haiglasse. Kartsin halba ehk siis pimesoole operatsiooni.

Uuringud näitasid, et pimesool on korras, aga mis valu tegi, seda ei tea tegelikult siiani. Ainult see sai selgeks, et veres oli kõrge põletiku näitaja. Nädal tugevaid treeninguid läks kõhuvalu pärast raisku.

22-23 oktoober lebasin tugeva peavalu ja kerge palavikuga kodus. Kust see tuli või mis oli põhjuseks, ei tea. Võin vaid arvata, et organism ei taastunud treeningutest ja leidis oma variandi, kuidas puhata. Palavik kadus, aga kerge peavalu oli saatjaks veel paaril päeval. Õnneks tuli puhkenädal.

Terve novembri oli segajaks igaöine tualetis käik. See andis treeningutel väsimusena tunda.  

Novembri lõpus hakkas endast märku andma hüppajapõlv, mis sundis hüppealadel hoogu maha võtma. Tegin nädal kergemalt ja probleem taandus.

Talvine võistlushooaeg algas 21. detsembril jõuluvõistlusega Audenteses, kus jooksin 60m 7.16 ja tõukasin kuuli 14.08. Järgmisel päeval käisime Tartus teivast hüppamas, kus tulemuseks jäi 4.40.

Tõsised probleemid algasid aga alles pärast jõule.

27. detsembril plaanisin hüpata täishooga kaugus. Jõudsin kaks läbijooksu teha, kolmanda ajal tundsin imelikku tunnet tagareies. Kuna polnud varem midagi sarnast kogenud, arvasin, et lihtsalt venitasin.

Paar päeva piirdusin kergete sörkidega ja siis 30ndal detsembril hakkasin uuesti lõike jooksma, rahulikult. Tundus, et midagi tõsist ei ole.

Nädal aega hiljem tõukasin kuuest kuuli 14.90. Vorm tundus hea, kuigi kiirelt joosta ei saanud. Aga nagu ikka, veel lollina, otsustasin kaasa teha  7.-8. jaanuaril toimunud Balti matšil, kus 60m läbi sörkisin ja siis kauguses uuesti endale viga tegin.

Veel suurema vea tegin sellega, et ei läinud pärast seda arstile.

12. jaanuaril sain lisaks kerge kõhuviiruse, millega kaotasin ühe õhtuga kilo oma kehakaalust. Esialgu lootsin ikka, et midagi eriti hullu ei ole. Kaks nädalat järjest lõike joostes  tundus isegi, et jalg läheb paremaks ja otsustasin minna eestikatele, kus tegin kuuli, teivast ja 300m

Teiba ajal andis jalg taas veidi tunda ja tagantjärele tean, et sellele järgnenud 300m start oli juba viga, tundsin seda selgelt oma jalal. Pärast seda otsustasin juba arstile minna, sain ultraheli, tänu millele paistis, et jalast võib asja saada.

Praktiliselt otse ultraheli ravilt läksin Eesti meistrivõistlustele mitmevõistlust tegema. Neid 11.-12. veebruaril toimunud võistlusi ma ei unusta. Avapäev oli väga ilus: 60m – 7.03, kaugus 7.08, kuul 14.67 ja kõrgus 1.80. Tundus, et jalg on korras.

Teine päev rääkis aga midagi muud. Soojendusel tundsin et jalg on kange.

Pärast 60m tõkete püssipauku panin hooga minema ja kahe esimese tõkke peal tundus veel kõik korras, aga siis kolmandal, neljandal ja viiendal tundsin juba suurt valu ja kui siis  üritasin pärast viimast tõket teha kiirenduse, läbis jalga järsku väga tugev valu! Sellega oligi kõik.

Uuringud näitasid tagareie 1x3 cm rebendit.

Võib öelda, et rahu saabus majja, sest nüüd lõpuks oli selge, millise kivi all probleem peidus oli! Jätkata sain kerelihaste treeningutega ja ühe suure taastumisprotsessiga vigastusest. Juba nädala pärast hakkasin sörkima ja sealt edasi juba kergelt lõike jooksma. Aga sellega ei olnud asjad veel lõppenud.

9. aprillil, täpselt kolm päeva enne kavandatud Hispaania laagrit tõmbasin reie järjekordselt ära. Suuretõenäosusega oli tekkinud armkude ja selle ümber rebenes uuesti. Hispaaniasse läksin, aga laager möödus peamiselt rahulikke lõike joostes. Seda laagris, kus oleks pidanud tegelikult tehnikaga tegelema...

Pärast Hispaaniat otsustasime massöör Ristoga hakata tagareie kallal tõsisemalt tööd tegema. See tähendas kaks korda nädalas massaaži, kus käis meeletu armkudeme laialilükkamine. Tegemist oli valuga, mida ei sooviks tunda kellelgi . Aga selle rõveda valu kannatamine aitas ja paranemine oli tohutult kiire.

Õigepea selgus, et üllatusi oli varuks veel.

9. mail toimus heitjate seeriavõistlus, kus tegin ketast. Neilt võistlustelt on pärit mu isiklik rekord, mida ma teatud põhjustel tervel hooajal enam korrata ei suutnud. Nimelt pärast ketast  tegin veel paigalt kaugust, kus hüppasin samuti rekordi ja selle hüppe järel läks selg kuidagi kahtlaselt kangeks. Rõõm kordaminekutest oli nii suur ja arvasin seepärast esialgu, et tegemist tühise närvivaluga.

14. mail tegime trennis uuesti ketast ja siis sain juba aru, et midagi on ikka väga kehvasti. Selgroog valutas nii tugevalt, et kogu edasine hooaeg kettaheites läks aiataha. Järgneval kahel nädalal oli peaaegu võimatu heita, hüpata kõrgust või teivast.

Isegi füsioterapeaut Indrek Tustit ei suutnud mu selga täiesti korda väänata. Suure tõenäosusega oli asi süvalihastes ja lahtises ristluus, mis mul väidetavalt sünniga kaasa on antud.

Ja ikka veel ei saa ma öelda, et halvad asjad sellega otsa said. Seljajamadega võideldes toimus 5. juunil võistlus Kadriorus. Tagareit hoida püüdes jooksin tõketes uue isikliku rekordi ja kohe pärast jooksu tundsin, et seekord tõmbas kahtlaselt kangeks teise jala tagareie, mis oli siiani koguaeg terve olnud.

Läksin kagust hüppama. Esimene proovikatse ja põmaki! käis järjekordselt tugev valu tagareiest läbi. Oligi kõik, peale sörkimise muud teha enam ei kannatanud.

Halb asi oli aga see, et mul oli vaja täita MM-i norm ja viimane võimalus selleks oli kavandatud 20-21 juunil toimuvatele Leksi mitmevõistlustele. Ehk siis mul oli aega tagareie vigastusest paraneda ei vähem ega rohkem kui täpselt 15 päeva. See näis suht võimatuna.

10 päeva enne Leksi võistlust ütlesin treenerile ja kodustele, et MM-i rong on minu jaoks vist läinud, kuna jalg oli väga halb.

Olukord muutus! Päästjaks osutus füsioterapeaut Katre Lust, kes andis mulle harjutusi ja pani teipe nii seljale kui tagareiele. Harjutused söögi ette ja söögi peale muutsid jala nii tugevaks, et teda hoides suutsin täita MM-iks vajalikud punktid, ja lõplik ravi ning kiire vormi üles ajamine võis alata.  MM-ini oli sellest hetkest jäänud aega täpselt 3 nädalat.

See kolme-nädalane ettevalmistus läks kuni viimase trennini Eestis täpselt nii nagu pidi. Viimases trennis tõkkeid joostes tundsin aga, et tagareis tõmbab jälle kangeks, hakkasin uuesti kartma. Tundus, et jalg ei ole ikka veel terve ja MM võib minna selle nahka.

Päev enne võistlust Barcas soojendust tehes hoidsin teadlikult tagasi, et jalg tunda ei annaks, lootuses et ühe päevaga annab veel midagi päästa.

10. juulit 2012 enam edasi lükata ei saanud ja ma olin oma hooaja, ja tegelikult kogu senise sportlaskarjääri kõige tähtsamatel võistlustel, kust ma sisimas 2011 aasta lõpus veel isegi medalit lootsin. 

100m jooksin korraliku ajaga läbi, aga ütlen ausalt, et pidin seal end tagasi hoidma, kuna tagareis läks jooksu keskel kangeks. Hirm oli täiega kohal enne kui võistlus õieti alatagi sai.

Kauguses proovikatseid tehes tundsin, et nüüd on küll kõik. Jõudsin juba Markusele öelda, et minu võistlus on vist lõppenud, aga otsustasin siiski ühe proovikatse veel teha ja jalg ütles muud. Ütles, et  pea veel vastu, alla anda on praegu vara.

Otsustav kaugushüppe katse

Lihased olid läinud soojaks, enesetunne paranes, kuigi kartus, et midagi võib juhtuda, jäi püsima terveks võistluste ajaks. Õnneks pidasingi läbi valude vastu ja lõppkokkuvõtteks, pärast selliseid probleeme, suutsin ennast välja võidelda alla 20-aastaste MM-il viiendale kohale, jäädes neljandale alla kõigest 1 punktiga.

Selline oli minu äärmiselt heitlik ja isiklikus plaanis üsna keeruline teekond U20 MM-i viienda kohani!