Täna jälgin võistlusi kodus. Robi sõitis Lauriga linna, sest Lauri hakkab oda viskama ja Robi peab teda treenerina juhendama.
Eilse võistluspäeva järel oli Robi oma jooksu kommenteerides pehmelt öeldes vihane. Ei olnud rahul on isegi vähe öeldud, sest ta ei olnud üldse rahul. Polnud valmis nii aeglaselt jooksma ega sellist tulemust oma jooksu järel kuulama. Arvas, et on trennidega ülepingutanud. Ise arvan, et ka seda tunnet oli talle vaja. Kaugelt vaadates polnud ju mitmevõistleja kohta ei jooksul ega tulemusel häda midagi (49,74), aga ambitsioonid olid muidugi kõvemad ja nüüd nägi, et teinekord ei pruugi jalad tahet kuulda võtta ja veavad sind finišisirgel lihtsalt alt. Nii võib juhtuda ja juhtubki kellega tahes mis tahes alal. Eneseületamiseks ja tõestamiseks tuleb oodata uut võistlust ja uut võimalust.
Pärast võistlust oli meeldiv võimalus tutvuda Kätlin Tõllassoni vanematega, kes tundsid rõõmu oma võsukese üle. Kõige rohkem rõõmustas neid, et Kätlin jälle 48 meetri joonest üle sai. Nad olla kodus võistlusteks kava kokku pannud, mis nägi ette Eha Rünne löömist. See väike eesmärk sai täidetud, aga Anu Teesaare olid ära unustanud, mis maksis kurjalt kätte :). Huumor on hea asi, nii enne kui ka pärast võistlust, aga sihid tuleks ikkagi suuremalt seada, näiteks uuest aastast Eesti meistriks ja nii 20 aastat järjest!
Täna, nagu öeldud, istun nina vastu telekaekraani, aga uuesti olen staadionil juba vähem kui nädala pärast, täpsemalt, kui veab, siis juba 23. augustil Tartus toimuvatel Eesti juuniorite ja A-klassi mitmevõistluse meistrivõistlustel.
No comments:
Post a Comment