19 aastat täis - Palju õnne, Robi!

 

Täna 19 aastat tagasi sain neljandat korda emaks. Keset ööd näidati mulle meeleheitlikult kisavat pisikest sinist ja lõpuks ometi tumedapäist poissi. Kodus ootasid meid ees kolm jahupead: äsja nelja-aastaseks saanud vend ning kahe- ja ühe-aastased õed. See oli hull aeg. Suuremal osal inimestest oli meie sedavõrd kiirest paljunemisest raske aru saada. Kui esimeste laste ootus tekitas positiivset elevust ka lähedastes, siis selle viimase pambu siia ilma kandmise puhul ei osanud ise ka esiotsa rohkemat mõelda, kui et "KUI NII OLEMA PEAB, SIIS KOONDAGEM READ!" Esialgu hullumeelsena näivad asjad saavad enamasti oma tegeliku tähenduse alles ajas. 

Nüüd on isegi kaugematele selge, et meie read täienesid ühe äärmiselt rõõmsameelse ja positiivse väikese tegelasega, kes on tulnud selleks, et pakkuda palju rõõmu kaugelt enamatele kui ainult lähedastele. Tal on oma eesmärk, millest ei saa taganeda isegi sünnipäeval. Pilk pilvi seiramas ja mõtted trenni juures kinni ka sünnipäeva hommikul. 

Kogu meie väike pere pidi end tema pärast täna varakult vooditest välja ajama, et jõuaks valmis keeta suure kausitäie herkuloputru ja haugata koos sünnipäevalapsega üks suur amps meheks kasvanud poisi unistuste beseerullist. Nüüdseks on Robi trennis ja loodetavasti läheb tal jätkuvalt kõik hästi. 

Hästi minemise märke muudkui koguneb viimasel ajal. Näiteks jõudis ta esimest korda nii kaugele, et võib pärast trenni Tallinnas kindel olla selles, et saab kohe pärast seda ka kõhu täis süüa. Võib ju tunduda, et mis seal ikka, aga tegelikult on see kohutavalt oluline. Enam ei sõltu süüa saamine sellest, kas või kui palju emal parasjagu raha kaasa anda on. Ainult võileibade peal sellise koormusega trenne ju ei tee ja päikese paistel kodust kaasa võetud toitu ei soojenda. Nüüd on vähemalt terveks augustikuuks kindlustatud trennide lõpuks soe söök. 

Sööma oodatakse teda Magistrali Bistroosse ja söögi lunastamiseks pole vaja teha muud, kui näidata ette allpool olev talong, milliseid on kokku 16.

Kogu selle hea eest sügav kummardus ja tänu Kaire Raiendile, kes oli valmis igikestva söögiprobleemi lahendamiseks saatma laiali hulga kirju erinevatele söögikohtadele.  Magistrali oli ainus koht, kus palvest kinni haarati ja otsustati õlg alla panna, et ühe noore mehe Olümpiaunistustele omalt poolt hoogu juurde anda. Täna sööb Robi seal pärast rasket trenni oma sünnipäeva lõuna.
Magistali bistroo- kindel kohtumispaik sügiseni välja!