Mõnel meist on eesmärgid uueks aastaks suuremad kui teistel, mõnel polegi enam erilisi eesmärke, piisaks ka rahulikust kulgemisest ja ümbritseva jälgimisest. Viimase all pean silmas ennast, kuigi vahel leian endki veel tunnetelt, mis ei lase lihtsalt paigal istuda. Ja kui sa paigal ei istu, siis pead elama täiega. Vähemaga pole lihtsalt mõtet. Või vähemalt mina ei oska. Alati mitte. Kui ikka rõõm on rinnas, siis tahaks hõisata, nii et katused kerkiks ja kui kurbus poeb hinge, siis nutaks jõed üle kallaste. Just nii vägevate tunnetega tahaksin kaasa elada ka oma laste saavutustele - olla olemas ja tunda uhkust.
Vaatasin täna telekast filmi, kus Rootsi troonipärija Victoria kauane sala-armastus ja nüüdseks juba abikaasa Daniel meenutas üht seika oma lapsepõlvest. See oli hetk, kus nad olid pääsenud oma hokimeeskonnaga välisturneele. Danieli isa oli nendega kaasa läinud, et seda tähtsat momenti oma poja ja tema meeskonnakaaslaste elus jäädvustada. Isa püüdis pildile järjest kõiki poisse, oma poega muidugi alati fookusesse sättides ja hüüdis aina "lehvita, Daniel, lehvita!". Tundsin sel hetkel ära ise ennast. Usun paljud lapsevanemad tundsid või tunneksid. Vähemalt need, kel on olnud soovi ja võimalust oma laste esinemistele kuskil tribüünidel kaasa elada. Nukrus tuli ka koos selle tundega ühes jälle. Panen selle siia kirja, kuigi ütlen ette ära, et olen sest üle. Nimelt olime Kataga otsustanud, et sel talvel läheme küll Robile Lätti Baltikatele kaasa elama. Seda enam, et nende võistluste toimumise kuupäevadele ema töö kalendris kritseldas Robi numbrid, mis lausa nõuaksid kaasa elamist. Meie arvates. Ja ühtegi takistust sel mineku teel meie jaoks ei olnud.
Kahjuks ei loe alati soov, tahe ja suutlikkus ja meil tuleb seekord Robi säästmise nimel leppida koduse küüntenärimisega. Sellegipoolest ei saa kuidagi jätta märkimata, et oleks hirmsasti tahtnud näha, millises vormis on pärast pikka pausi Grete ja mida on oodata Taavi Tšernjavskilt. Kui lähedale jõuab Robi oma eesmärgile või mille põnevaga üllatavad teised.
Loodan, et hooaja avavõistlusel suudavad kõik endast parima anda ja saame siis vähemalt tagantjärele nuruda "lehvita, lehvita!". Baltikad Kuldigas toimuvad juba järgmisel nädalavahetusel, ehk 7.-8. jaanuar 2012.
Robi tihe aastalõpugraafik laagrite ja aastalõpu pidude mõttes võimaldas siiski teha jõulude ajal väikese vahepeatuse. Lisan siia tagasihoidliku pildimaterjal selle tõestuseks.
Vaatasin täna telekast filmi, kus Rootsi troonipärija Victoria kauane sala-armastus ja nüüdseks juba abikaasa Daniel meenutas üht seika oma lapsepõlvest. See oli hetk, kus nad olid pääsenud oma hokimeeskonnaga välisturneele. Danieli isa oli nendega kaasa läinud, et seda tähtsat momenti oma poja ja tema meeskonnakaaslaste elus jäädvustada. Isa püüdis pildile järjest kõiki poisse, oma poega muidugi alati fookusesse sättides ja hüüdis aina "lehvita, Daniel, lehvita!". Tundsin sel hetkel ära ise ennast. Usun paljud lapsevanemad tundsid või tunneksid. Vähemalt need, kel on olnud soovi ja võimalust oma laste esinemistele kuskil tribüünidel kaasa elada. Nukrus tuli ka koos selle tundega ühes jälle. Panen selle siia kirja, kuigi ütlen ette ära, et olen sest üle. Nimelt olime Kataga otsustanud, et sel talvel läheme küll Robile Lätti Baltikatele kaasa elama. Seda enam, et nende võistluste toimumise kuupäevadele ema töö kalendris kritseldas Robi numbrid, mis lausa nõuaksid kaasa elamist. Meie arvates. Ja ühtegi takistust sel mineku teel meie jaoks ei olnud.
Kahjuks ei loe alati soov, tahe ja suutlikkus ja meil tuleb seekord Robi säästmise nimel leppida koduse küüntenärimisega. Sellegipoolest ei saa kuidagi jätta märkimata, et oleks hirmsasti tahtnud näha, millises vormis on pärast pikka pausi Grete ja mida on oodata Taavi Tšernjavskilt. Kui lähedale jõuab Robi oma eesmärgile või mille põnevaga üllatavad teised.
Loodan, et hooaja avavõistlusel suudavad kõik endast parima anda ja saame siis vähemalt tagantjärele nuruda "lehvita, lehvita!". Baltikad Kuldigas toimuvad juba järgmisel nädalavahetusel, ehk 7.-8. jaanuar 2012.
Robi tihe aastalõpugraafik laagrite ja aastalõpu pidude mõttes võimaldas siiski teha jõulude ajal väikese vahepeatuse. Lisan siia tagasihoidliku pildimaterjal selle tõestuseks.
Jõululaupäeva hommik käes ja meil polnud ikka veel kuuske. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb Tõstamaa vanasõna, mille järgi Kata käitus ja Siimule, kui kõige suuremale tüvele tuled külge pani. Ilus küll, aga liiga FB lõhnaline.
Lükkasin hoopis Robi ja Marta uksest välja sõnadega, et ilma kuuseta ärgu tagasi tulgu. Veel parem, kui kuuse koos kingitustega toovad. Tulemus on siin. Snuupi ei suutnud uskuda seda imet ja nuusutas alustuseks üle, kas kõik on ikka päris. Tundus, et oli.
Esimese kingitus kuulus seekord samuti Snuupile. Ainult paki avamisel oli vaja osavate ja veel osavamate käte abi.
Robi ei pidanud oma kingitust ka kuigi kaua ootama. Salmi tal ei olnud, aga loodetavasti leiab midagi kõrvataha panemiseks selles pakis olnud raamatust.
Poisid ei suutnud ennast pärast kinkide avamist kaua tagasi hoida ja haarasid nagu üks mees liha järele.
Plikadele piisas samal ajal alustuseks ka uuest kokaraamatust, et ammutada inspiratsiooni järgmisteks pühadeks.
Piduliku õhtusöömaajale pani väärika punkti beseerull mustikatega koos Marta poolt valmistatud türgi kohviga värskelt kingitud tassidest. Oi, oli hea :)
No comments:
Post a Comment