Seekord on jutt minust enesest ja sellest, kuidas minu hästi kavatsetud asjad alati vildakad välja kukuvad. Nimelt sain pühapäeva õhtul, otse pärast vägevat laulupidu teada, et ma ei oska võistlustel õigesti käituda. Sattusin sellest teadasaamisest ausalt öeldes väikesesse segadusse. Tunne oli üsna kehv kui lõpuni aus olla. Korraks kohe nii kehv, et kaalusin isegi järgmised, ehk siis täna algavad juuniorite ja noorsoo Eestikad vahele jätta. Õnneks oli mul terve esmaspäev aega kuuldut seedida ja veidikene analüüsida, kuulata karmi tõde enese kohta oma nooremate laste suust, järeldused teha ja ikkagi võistlustele minna :).
Kuna selle blogipidamise üks mõtetest on algusest alates olnud poja sportlike saavutuste jäädvustamise kõrval tähendada üles ka lapsevanema teele sattuvaid probleeme, siis siin on üks neist, mille koondnimetajaks panin "amatöör". Amatöörina emana ja amatöörina võistluste külastajana tundsin end pärast seda, kui selgus põhiline etteheide, et sekkun ja segan igal pool.
Viimaseks piisaks selle tõdemuseni jõudmiseni kõrvalseisjate jaoks kujunesid Kohilas toimunud võistlused, kus ma tõesti käitusin valesti. Jätke nüüd meelde kõik teised ka, kes veel ei tea, et sportlast soojenduse juures ei segata. Tegelikult ei segata teda kohe üldse ja seda juba soojendusest alates. Isegi "ahoi" ei hõisata, sest tema jaoks on sel hetkel alanud ettevalmistus etenduseks. Meie läksime Kataga (minu eestvedamisel) Kohilas otse sooja tegevate sportlaste juurde, et kogu tsüklit jäädvustada ja küsida, kuidas tunne on ja mida meil oodata. Sellest samast häbematust lähenemisest selgus, et ühe tundel polnud viga, aga teisel polnud tunnet ollagi, selle kohapeal oli hoopis tükk tuima tagareit.
Kui te juhtute seda kuuldes olema tuima tagareiega sportlase ema, kelle jaoks on kõige olulisem, et lapsel vigastusi ei tuleks ega oleks, siis lööks lambikese põlema küll, kas pole? Minuga igatahes juhtus nii ja seda suurema hoolega hakkasin jälgima, mis näoga ta hüppekastile läheneb, kas lonkab või ei lonka jne. Muidugi hakkasin kohe mõtlema sellelegi, et miks või kus ja kui palju või tõsine on see probleem. Viimati kodus olles polnud justkui midagi viga, järelikult juhtus midagi laagris, mõtlesin ja üsna selle mõtte juures nägin treenerit.
Siin kohal tegin teise vea: võistluste ajal tarbetute küsimustega asjaosalisi ei segata, eriti veel kõrvaliste inimeste juuresolekul. Treener võttis seda kui rünnakut tema vastu, millena ma ise oma küsimust võimalike probleemide ja nende ulatuse kohta võtta ei osanud.
Marta ütles õigustatult, et sekkun igal pool liiga, kohe tahan aidata, teada saada, päästa ja joosta. Isegi siis kui päästetav ise mingit vajadust päästmise järele ei tunne.
Rohkem ei torma, ütlen nüüd ja püüan seda ka meeles hoida. Robi andis edaspidiseks hea vihje, öeldes, et kui midagi on väga hullusti, siis ta jätaks võistluse pooleli, kui jätkab, järelikult pole nii hull. Selle teadmisega on raja kõrval oluliselt lihtsam olla ja asjade käiku rahu säilitades jälgida.
Uute ja veidi valu teinud kogemuste võrra rikkamana istume teisipäeval koos Martaga taas Rakvere staadioni tribüünil, vahest isegi ainukeste pealtvaatajatena nagu teinekord tundub, et tuua huvilisteni toredate noorsportlaste erutavamad hetked ja tublimad saavutused järjekordsetelt Eesti meistrivõistlustelt. Robi hüppab kaugust, jookseb 100 ja 200 meetrit, Meelis läheb vastu oma järgmisele rekordipurustamise võistlusele, Maicelil on eelinfo kohaselt plaanis teivas ja kaugus. Need on esmased sihid, aga muidugi vaatan silmad pärani kõikide juuniorite ponnistusi. Koogid tublimatele on juba ootel.
Viimaseks piisaks selle tõdemuseni jõudmiseni kõrvalseisjate jaoks kujunesid Kohilas toimunud võistlused, kus ma tõesti käitusin valesti. Jätke nüüd meelde kõik teised ka, kes veel ei tea, et sportlast soojenduse juures ei segata. Tegelikult ei segata teda kohe üldse ja seda juba soojendusest alates. Isegi "ahoi" ei hõisata, sest tema jaoks on sel hetkel alanud ettevalmistus etenduseks. Meie läksime Kataga (minu eestvedamisel) Kohilas otse sooja tegevate sportlaste juurde, et kogu tsüklit jäädvustada ja küsida, kuidas tunne on ja mida meil oodata. Sellest samast häbematust lähenemisest selgus, et ühe tundel polnud viga, aga teisel polnud tunnet ollagi, selle kohapeal oli hoopis tükk tuima tagareit.
Kui te juhtute seda kuuldes olema tuima tagareiega sportlase ema, kelle jaoks on kõige olulisem, et lapsel vigastusi ei tuleks ega oleks, siis lööks lambikese põlema küll, kas pole? Minuga igatahes juhtus nii ja seda suurema hoolega hakkasin jälgima, mis näoga ta hüppekastile läheneb, kas lonkab või ei lonka jne. Muidugi hakkasin kohe mõtlema sellelegi, et miks või kus ja kui palju või tõsine on see probleem. Viimati kodus olles polnud justkui midagi viga, järelikult juhtus midagi laagris, mõtlesin ja üsna selle mõtte juures nägin treenerit.
Siin kohal tegin teise vea: võistluste ajal tarbetute küsimustega asjaosalisi ei segata, eriti veel kõrvaliste inimeste juuresolekul. Treener võttis seda kui rünnakut tema vastu, millena ma ise oma küsimust võimalike probleemide ja nende ulatuse kohta võtta ei osanud.
Marta ütles õigustatult, et sekkun igal pool liiga, kohe tahan aidata, teada saada, päästa ja joosta. Isegi siis kui päästetav ise mingit vajadust päästmise järele ei tunne.
Rohkem ei torma, ütlen nüüd ja püüan seda ka meeles hoida. Robi andis edaspidiseks hea vihje, öeldes, et kui midagi on väga hullusti, siis ta jätaks võistluse pooleli, kui jätkab, järelikult pole nii hull. Selle teadmisega on raja kõrval oluliselt lihtsam olla ja asjade käiku rahu säilitades jälgida.
Uute ja veidi valu teinud kogemuste võrra rikkamana istume teisipäeval koos Martaga taas Rakvere staadioni tribüünil, vahest isegi ainukeste pealtvaatajatena nagu teinekord tundub, et tuua huvilisteni toredate noorsportlaste erutavamad hetked ja tublimad saavutused järjekordsetelt Eesti meistrivõistlustelt. Robi hüppab kaugust, jookseb 100 ja 200 meetrit, Meelis läheb vastu oma järgmisele rekordipurustamise võistlusele, Maicelil on eelinfo kohaselt plaanis teivas ja kaugus. Need on esmased sihid, aga muidugi vaatan silmad pärani kõikide juuniorite ponnistusi. Koogid tublimatele on juba ootel.
No comments:
Post a Comment