Täna kinnitati ametlik nimekiri juunioride EMil Eestit esindavatest sportlastest:). Info on üleval kergejõustikuliidu kodulehel, seega, kes tahab veel paremat infi, vaatab sealt üle.
Kokku on rivis 27 sportlast, kellest 11 on normitäitjad ja ülejäänud lihtsalt tublid ja lootustandvad noored.
Põrgut, vahepeal tekib tunne nagu hakkaksin ise neil võistlustel osalema. Adrenaliin koguneb, ärevus kasvab. Elan kõike kaasa ja läbi ja ootan ja loodan ja veedan unetuid öid... Aga mina olen ju tühipaljas pealtvaataja-parastaja, mida noored inimesed ise siis veel tunnevad? See on ikka kõva katsumus anda endast parim kriitilise kodupubliku ees, kui seda publikut muidugi tuleb. Kuuldavasti on kuskil sada inimest piletid juba ära ostnud, neist osa ma ise :).
Huvitav, et kõigega harjub lõpuks. Mäletan, kui Robi oma esimestel Mahtra seeriajooksudel käis, vist esimeses klassis, siis oli algul küll raske näha teda jooksu lõpus puu all hingeldamas, nägu läikimas higist, tatt ninast väljas. Nüüd on sellest saanud üks elu osa. Esimesed Eesti meistrivõistlused olid suursündmuseks, esimene medal neilt oli nagu elu võit: ta suudab, ta suudab! Ja see kõik on olnud ju alles, kuid juba muutunud igapäevaseks, isegi harjumuspäraseks. Kõik on kulgenud omas rütmis, kindla eesmärgiga, samm-sammult suurima sihi suunas.
Muide, suhtlesin paar päeva tagasi netis vahetusõpilase Viktoriga Brasiiliast, kes mõne aja ka meie juures elas, et tema eesti keelt virgena hoida. Selle peale ütles Robi, et meie taaskohtumine Viktoriga võiks toimuda 2016. aastal, olümpiamängudel Rios! :) Mulle meeldivad ilusad unistused, isegi teiste omad. Ühe unistuseni on 27 noorel inimesel veel vaid loetud päevad.
Kokku on rivis 27 sportlast, kellest 11 on normitäitjad ja ülejäänud lihtsalt tublid ja lootustandvad noored.
Põrgut, vahepeal tekib tunne nagu hakkaksin ise neil võistlustel osalema. Adrenaliin koguneb, ärevus kasvab. Elan kõike kaasa ja läbi ja ootan ja loodan ja veedan unetuid öid... Aga mina olen ju tühipaljas pealtvaataja-parastaja, mida noored inimesed ise siis veel tunnevad? See on ikka kõva katsumus anda endast parim kriitilise kodupubliku ees, kui seda publikut muidugi tuleb. Kuuldavasti on kuskil sada inimest piletid juba ära ostnud, neist osa ma ise :).
Huvitav, et kõigega harjub lõpuks. Mäletan, kui Robi oma esimestel Mahtra seeriajooksudel käis, vist esimeses klassis, siis oli algul küll raske näha teda jooksu lõpus puu all hingeldamas, nägu läikimas higist, tatt ninast väljas. Nüüd on sellest saanud üks elu osa. Esimesed Eesti meistrivõistlused olid suursündmuseks, esimene medal neilt oli nagu elu võit: ta suudab, ta suudab! Ja see kõik on olnud ju alles, kuid juba muutunud igapäevaseks, isegi harjumuspäraseks. Kõik on kulgenud omas rütmis, kindla eesmärgiga, samm-sammult suurima sihi suunas.
Muide, suhtlesin paar päeva tagasi netis vahetusõpilase Viktoriga Brasiiliast, kes mõne aja ka meie juures elas, et tema eesti keelt virgena hoida. Selle peale ütles Robi, et meie taaskohtumine Viktoriga võiks toimuda 2016. aastal, olümpiamängudel Rios! :) Mulle meeldivad ilusad unistused, isegi teiste omad. Ühe unistuseni on 27 noorel inimesel veel vaid loetud päevad.
No comments:
Post a Comment