Mõned mõtted

Eile piilusin jälle kergejõustikuliidu lehele, et kaeda, mis uudist ja ena imet! oli tõeline uudis: valitakse aasta parimaid kergejõustiklasi nii meeste kui naiste seast, A klassist alates. Tahtsin kohe hakata hääletama, aga võta näpust - alustada tuleb iga asjaga algusest. Selgus, et omaloominguks palju võimalusi ei jäeta või õigemini puudus igasugune võimalus selleks, sest nominendid on juba välja valitud ja hääletada saavad üksnes klubid ja need ka mitte nii, et annavad ühe eest palju hääli. EI! Kõik on normeeritud ja tõenäoliselt parem ongi. Igatahes üks on selge, et Robi oli nominendina sees. Emana ma tahaks muidugi, et ta jõuaks kaugemale kui ainult nominent.
Nüüd, kus oma laps on võistluste ja võistlemise karusellil ja kus tal on ju läinud päris hästi, märkan, et rohkem tuuakse, vähemalt noorte sportlaste puhul, esile neid, kes on näiteks teist või kolmat põlve spordi juures või kellel on muid kasulikke sidemeid. suuremal areenil sprodist rääkijatega. Robi tegi sel aastal 10-võistluses oma vanuseklassi tipptulemuse, aga vaikus. Muidugi on ta alles noor ja ju jõuab ja vahest ongi parem, et veel liigset tähelepanu ei saa või mis vahest - ongi parem! Aga näed, nüüd ma tahaks, et ta selle tipptulemuse eest siiski pälviks A-klassi aasta sportlase tiitli, sest selles vanuseklassis tal ju rohkem võistlusi ei ole. Igatahes hoian pöialt :)!
Muudest asjadest ka, kui juba kirjutama hakkasin. Robi käib nüüd pühapäeviti oma kangeid lihaseid mudimas. Maal on hea elada, kui kõik vajalik on olemas. Meie maal on isegi massöör, vot nii. Aitäh selle eest Ketlinile!