Rutiin jätkub, muutusteta

Rutiinne rõõm, võiks olla alapealkirjaks.

Robi käib ikka veel aeg-ajalt tööl, kuigi nüüd juba rohkem ka trennis. Nädala alguses käis Audes ja sain aru, et sinna rohkem asja ole, sest rahakott ei pea vastu - trennikord 13 EURi!!??

No jah, mina pole audes trennis käinud ega tea seepärast öelda, võib-olla on iga sekund seal oma hinda väärt, aga Robi vahetas treeningkoha odavama vastu, käib nüüd Nõmmel. 

Möödunud nädalavahetuse võistlusest Türil ei tulnud midagi välja, oli kettas teinud proovikatse, mis jalale sedavõrd valu tegi, et pärast oli isegi sörkimine raskeks osutunud. Pühapäeval peaks minema jalaga jälle aparaadi alla, kus selgub ehk täpsem seis ja vahest ka juhtnöörid, mida selle aeg-ajalt valu tegeva koivaga ikkagi ette võtta. Muidu ei kurda - elu on rõõm!

Lähimate unistuste hulka kuulub mõni laager ja loomulikult AMEERIKA! Saab näha! Igatahes on selge, et kui kõik samamoodi jätkub, siis on mu talvevarud veel enne talve algust otsas. Vahel ei saa arugi, et kas ta sööb hommikul putru moosiga või moosi pudruga. Tegelikult on ikka natuke tore ka teada, et kellelegi huvi pakub, mis sealt keldrist leida võib ja ju ma juba hoolitsen selle eest, et sealt midagi ikka leida oleks.

Ise jooksen aeg-ajalt mujal ka kui keldri vahet, kuigi, tuleb tunnistada, et sügise kiiresti pimenevad õhtud ei mõju minusugusele harrastajale eriti ergutavalt. Peab vist ikkagi ujulale üle minema, muidu peaksin järgmisel suvel rahvatriatlonil lootma vaid sellele, et vees lubataks edasi liikuda käed põhjas. 

Sügis Eestis - töö ja treeningvõimaluste otsimine

Robi on juba rohkem kui nädal ilmutanud rahulolematust minu vaikimise üle blogiveergudel. Lõppegu see nüüd ja ärgu kestku enam kunagi nii pikalt!

Mis on vahepeal toimunud? Kõike ja mitte midagi.

Sõbrad on ära lennanud, varem läinutele lisandus Markus Leemet, kes, nagu olen aru saanud, hakkab vaikselt uue elurütmi ja kohutava kuumusega Ameerika New Orleansi Ülikoolis ära harjuma.

Tundub, et ka Robi on kohanenud oma töömehe eluga. Trenniga on seni tagasi hoidnud, kui me seda meeletutes kogustes puudeloopimist, saagimist ja lõhkumist otse trenniks ei loe. Tegelikult võib seda vist isegi omal moel trenni hulka arvata, aga kui palju sest kasu on olnud, saab loodetavasti näha juba järgmisel nädalal 21.-22. septembril toimuvatel Järvamaa meistrivõistlustel , kuhu ta plaanib minna ketast heitma ja vist ka kuuli tõukama. 

Päris trenniga tahaks mees-poiss ka varsti pihta hakata, selleks ongi tegelikult vihtunud nüüd juba üle kuu aja tööd teha, et teenitud raha eest leida endale vähemalt kuuks ajaks korter, kus elada. Korteri otsimine seni vilja pole kandnud - kes ikka tahab kuuks ajaks midagi välja üürida, eriti poisile või poistele. Või mine tea, äkki ikka leiab või leiavad midagi kamba peale, kust oleks hea minna trenni, saaks vahepeal pesta ja ka süüa teha.

Novembris plaanib minna laagrisse, vist Portugali, ja siis Jaanuari alguses uuele Ameerika katsele.

Saab näha, mis neist plaanidest tegelikus elus välja tuleb, igatahes peab trenniga varsti jätkama, kui tahta juba Jaanuarist teisel pool ookeani võistluste keerisesse lülituda. 

Enne suurte plaanide realiseerumist nokitseb kodus. Täna näiteks otsustas, et aeg oleks oma ehk vanas Siimu toas väike remont teha. Eile käisime ehituspoes värve ja muid tarvilisi abivahendeid ostmas, maksis enese teenitud rahaga ja arvutas kohe, palju peab tööd tegema, et see raha tasku tagasi saaks. Esimest korda elus vist tajub, et millegi saamiseks peab midagi tegema. Mulle see suhtumise muutus meeldib. Nüüd loodan vaid, et hooga alustamine ei rauge enne lõppu. 

Treenerit tal enesel hetkel ei ole, uue treeningkava pidi saama juba Ameerikast. Minu jaoks on ta ise olnud väga hea treener. Selle tõestuseks on SEB sügisjooksul läbitud 10 kilomeetrit ajaga 57.58. Esimest korda elus jooksin järjest nii pikka maad. Treener või treenitus oleks ju võinud olla täpsemad, oleks võinud veel kiiremini joosta, aga kui arvestada, et alustasin trenniga selle aasta märtsikuu esimeses pooles mitte millegi pealt (kel huvi, võib mu märtsikuise postituse üles otsida, kus kirjas Robi esimene treeningkava emale), siis olen ise ja Robi oli ka minuga väga rahul! Üldjärjestuses olin omavanuste naiste hulgas 46., aga puhta aja järgi isegi 30 parema hulgas vist. Minuealisi oli jooksmas 230 naist, nii et pole paha või mis. Tegelikult oleks võinud ju kiireminigi joosta, aga ma ei teadnud, kuidas vastu pean ja millal see rada lõppeb. Alguses oli ikka väga raske üldse liikuma pääseda, sest osalejaid oli tõesti palju ja mitte kõik ei olnud jooksmise peal väljas. Stardinumbri järgi olin üsna kaugel tegelikust stardikohast, nii et trügimist jagus kõvasti, aga olen rahul, jooksin lihtsalt oma tavalist jooksu. Oli mõnus.

Go, Maicel, go!

Maicel Lužniki staadionil. Foto: Marko Mumma

Uhh, rasked päevad ees ja ma ei saa seda kõike otsepildis jälgida. See on piin, ma ütlen teile, mis ei tähenda, et ma pöidlaid pihus ei hoiaks järgnevad kaks päeva. 

Esimene ala tehtud, Maiceli 100m aeg 11.21.

Meie teise mehena on Moskvas Mikk Pahapill. Ennekõike ongi siin huvitav vaadata kahe meie mehe duelli. Pahapill alustas päeva tulemusega 11.33.

Ennekõike loodan, et mehed lõpuni vastu peavad ja lausa imeline oleks, kui nad suudaks ületada 8000 punkti piiri. Algus selleks on tehtud.

Kergejõustikuliidu poolt on valminud väga hea erileht, kust saab ülevaate kõigest olulisemast

Uus lehekülg elus - kahekümnendad

On õnnesoovimise aeg!

Mõned on kogu elu tegelenud kasvamisega, teised selle jälgimisega. Samme seab igaüks ise. Minna tuleb aina edasi, mis sest, et kingatallad kuluvad ja vahel isegi kaovad.

Tore, et võtsid vaevaks, meid oma tuleku ja olekuga rõõmustada. Loodetavasti oleme suutnud sulle osagi sest rõõmust tagasi anda, mida sina meiega nii ohtralt jaganud oled. 

Pea püsti, väikemees!

Arkansas peab veel ootama

Elu on ikka imelik või siis ikkagi suhtumine sellesse ellu. Paar aastat tagasi, kui sai selgeks, et Robi soovib oma õpinguid pärast gümnaasiumi osa jätkata kindlasti Ameerikas, tundsin kurbust ja tühjust - ta läheb ja mul pole tema minekut kuidagi võimalik peatada. Tuli toetada, kaasa mõelda ja leppida. Lõpuks isegi hoogu anda ja rõõmu tunda, kuni....

Ei, loodetavasti ei jää Arkansas ära, aga kui ühes elus midagi viltu vedama hakkab, siis peab ikka kraavi põhjas ära käima, enne pidama ei saa. Arkansase treenerilt saabus sel nädalal kiri, et nad ei saa teda vastu võtta enne jaanuari. Põhjused selleks on natuke ühe ja natuke teistsugused, aga nii on ja sellega tuleb arvestada.

Kuidas nüüd edasi? on küsimus, millele kiire vastuse leidmine on ootamatult keeruline. Korraga oled silmitsi tõsiasjaga, et kui sul pole sügisest ettenäidata õpingutega jätkamist, kui sul pole töökohta, siis pole ka kindlustust Haigekassas. Aga jalg vajab jätkuvalt taastumist ja ravi. 

Kui sa tahad usinalt jätkata treeningutega, aga sul pole kohta kus olla ja elada, kus treenida, pole enam treeneritki, siis mismoodi edasi?

Kui sinu ainsaks toetajaks on ema, kelle sissetulek peab katma ka pere teiste laste õpingutega seotud kulud, siis....

Kui sinu hooajaks seatud eesmärgid on lennanud vastu taevast, siis.... 

MIS EI TAPA, SEE TEEB TUGEVAKS!

Mind isiklikult on takistused alati käivitanud, need on andnud elule tõelise värvi. Kui on probleem, on sellele leidunud ka lahendus. See, et me täna seda lahendust veel ei näe, ei tähenda, et teda üldse ei ole. Olen jätkuvalt õnnelik ema ja usun, et ka Robi suudab praegused tagasilöögid pikemas perspektiivis konverteerida vaid kasulikeks õppetundideks.

Sel nädalavahetusel toimuvad Rakveres põnevad võistlused mitmevõistluses. Eriti tore on see, et korraga saab üle vaadata nii hetkeseisu kui ka järelkasvu. Kahjuks ei saa seekord ise kohal olla, aga katsun toimuvaga kursis olla kergejõustikuliidu veebilehe kaudu. Nad lubavad edastada ka jooksvaid tulemusi. Ootan põnevusega!