Nädal Ameerikas - Reede

Reedel oli äratus kell 7:45 sest jälle oli vaja tööle minna.
Kuna kool hakkab läbi saama, siis polegi tegelikult enam eriti tööd, mida teha. Läksin ja ajasin oma bossiga juttu ja lasin äraviskamisele mõeldud paberid läbi shredding masina. Pärast seda olin vaba ja võisin koju tagasi minna. Otsustasin enne kojuminekut teha veel veidi põlvele ravi.

Puder banaanide, maapähklivõi ja moosiga

Kuna mul omal reedeti kooli pole, siis oli väga palju vaba aega. Tegin mõnusa pudru hommikul, nautisin O.J. Simpsoni seriaali ja pikutasin niisama voodis.

Kella ühe paiku päeval läksin vaatasin sõbra auto üle, kellel oli probleeme oma auto konditsioneeriga. Jäime veidi juttu ajama ja juba oligi kell 1:45, mis tähendas, et tuli kiirelt trenni liikuda. Kell 15 algas võistlus, seega oli vaja oma asjad enne võistlust ära teha. 

Mõtlesin, et teen täna kiire 400m trenni, aga mul jalg ei lase siiani valuvabalt joosta ehk siis tegin lihtsalt soojenduse ja mõned kerged 100m pikkused jooksud peale.

Homme (laupäeval) osalen ise ka võistlustel, tõukan kuuli ja heidan ketast, seepärast väga palju ei plaaninudki teha.

Trenni järel kihutasin uuesti kähku koju, et smuuti sisse juua, pesemas käia ja kaugushüppe ajaks tagasi staadionile jõuda. Johannes hüppas täna kaugust ja mõned meie oma kooli neiud ka. Tingimused kaugushüppes olid ideaalsed ja tulemused samuti võimsad. Juss hüppas 7.67 . Naised läksid pärast neid üldse metsikult hoogu. Meie kooli tüdruk hüppas 6.76 (rekord enne 6.60), võitja hüppas koguni 6.90, mis on selle hooaja parim tulemus naiste seas. 

Kauguse järel suundusime edasi odaviset vaatama. Denzel (Hollandi heitja) liitus minu ja Meelisega, mis tegi jälgimise lõbusamaks. Poole odaviske pealt ütlesin Denzelile, et lähme vaatame küljepealt, näeb oda lendu paremini. Seisime täpselt 400m tõkkejooksu viimase tõkke juures. Samal ajal käis meeste 400m tõkkejooks ja äkki läks asi koledaks. Üks jooksjatest kukkus viimasel tõkkel kõhuli tõkke pilbasteks. Alguses ei saanud hästi aru, mis juhtus, aga tundus, et tal läks pilt eest, mistõttu kõndisin lähemale, et aidata. Kuna viibisin talle kõige lähemal, siis jõudsin esimesena avastada, et ta oli kukkunud väga õnnetult ja murdnud oma vasaku käe nii, et luu ots oli käest sõna otseses mõttes väljas. Lahtine luumurd. Kui ma seda märkasin, kartsin, et pilt läheb tasku. Olen sellist asja varem näinud läbi ekraani ainult ja see on olnud karm, aga oma silmaga nii lähedalt näha oli veel karmim. Sellist asja ei sooviks isegi mitte vaenlasele.

Hetk hiljem jõudis ta isa sinna. Nähes oma poja katkist kätt, minestas isa lihtsalt ära ja kukkus rajapiirdesse. Nüüd oli veel üks abivajaja, keda tuli turgutada, et jalad uuesti alla saada. Päris jõuetu oli seista kõrval, kui ta vennad, õed ja isa kõik lihtsalt nutavad.

Ütlesin Denzelile, et lähme koju. See õnnetus vajutas pitseri päevale, aga kahjuks selliseid asju tuleb mõnikord ette.

Parast kõike seda kogusin end natukene ja siis hakkasin õhtusöögiks grillima. Seekord grillisin kana ja sea sisefileed. Päris head tulid välja, mis tegi tuju veidi paremaks. Sõime Meelisega ja vaatasime viimast osa OJ Simpsoni seriaalist. Seda, kus ta õigeks tunnistati. Tegelikult pole siiani päris täpselt selge, kas ta tappis need inimesed või mitte. Jääb mõistatuseks.

Õhtul tegime Meelise ja Garrettiga paar mängu playstationi peal ja siis hüppasin voodisse, et vaikselt magama jääda. 

Suhteliselt rahulik reede, väljaarvatud see üks karm intsident. Elu ongi mõnikord karm.