Kas aus sport on võimalik?

Viimased päevad on olnud šokeerivad. Kui kuulsin täna Karel Tammjärve pressikonverentsil lausutud sõnu, siis tahtis süda valust kokku tõmbuda. Nüüd, kus me oleme teel Euroopa meistrivõistlustele, usus, lootuses ja täies teadmises, et sportlased püüavad ausal teel realiseerida oma võimed maksimaalse pingutuse kaudu. On see võimalik?

Mina usun, et on. Mina usun, et suur osa sportlastest annab endast palju, et seda usku taastada. Jah, piir on õhkõrn, olen nõus, sest ega ma ise ka aru ei saa, mis on doping. Kas valgupulbrite, energiabatoonide kasutamine kiireks jõu taastamiseks on doping? Kas dopingupatuseks võib sattuda ka teadmatusest, näiteks enne starti päikesekreemi kasutades, kus sees oli keelatud ainet? Võib-olla võib, aga see on hoopis erinev sellest, kui ma teadlikult manipuleerin oma kehaga teadvalt keelatud võtteid kasutades.

Kes on süüdi? Kas ainult sportlane või ikkagi ennekõike tema nö juhendajad ja aitajad, kes realiseerivad end läbi sportlase kuni selleni välja, et suunavad ta kasutama keelatud vahendeid. Me ei tea täna, milliste meelituste või keelituste saatel seda tehti ja ausalt öeldes ei huvitagi.

Igatahes ajendas see mind veelkord küsima Robilt, kas kõik on aus? Tuletasin meelde, et kui asjad välja ei tule, siis vali teine tee. Astu kõrvale, aga sellist häbi pole vaja küll kellelegi, ei sulle, meile ega Eestile.  Ütlesin talle, et olen mures. Tõsiselt. Sest iga teine arvab, et tippu ausalt ei saa.

Robi vastas, et sellist asja ta ei tee ega teeks. Palus mul mitte muretseda vaid hoopis poest läbi joosta enne lennukile istumist ja osta manna, sest tahab Ameerikas endale bubertit teha. Selle peale ema süda sulas. Jõuan veel poest läbi joosta küll.

Bubert. Pilt Toidutare lehelt