Mina pean neid võistlusi näha saama?

2017 sise EMi õnnelik lõpp ja publiku tänamine mitmevõistlejate poolt

Mitmevõistlusest on saanud aastatega minu salakirg. Põhjust pole mõistagi raske leida, selleks on oma poeg, aga mulle meeldib vaadata ja kaasa elada ka neile võistlustele, kus teda osalemas ei ole.

 

Mõni oletab ja eeldab, et ma olen spetsialist sel alal. Kaugel sellest. Väga kaugel. Tehnilises mõttes ei jaga ma midagi. Mis aga puudutab emotsioone, siis need kanduvad läbi võistlejate minuni isegi siis kui oma laps kaasa ei tee. Tõsi, siis on isegi rahulikum jälgida. Ka seda, mida ja kuidas tehakse, kuidas punkte juurde tuleb jne. Oma poja osalemisel on närvid liiga püsti ja siis võib juhtuda, et neil hetkil mu jaoks maailmas muid teemasid lihtsalt ei eksisteeri.

 

Sise EM Belgradis

 

Seekord valmistusin elama kaasa omadele, eriti kõvasti hoidsin pöialt Maicelile, kel polnud sellest hooajast veel ühtegi võistlust kirjas. Eelhäälestus oli vägev. Maiceli nõrgad ja tugevad alad on teada, seega võtsin rahulikult, aga ikkagi ei saanud aru, miks ta 60m lõpuni ei jooksnud?? "Mis toimub?," mõtlesin. Pikalt polnud vaja mõelda - selle alaga tema jaoks võistlus piirduski. Jalg ei lubanud edasi riskida.

Kristjan Rosenberg jäi õnneks alles ja siis kõik need teised Euroopa vägevad ja vägevaimad. Näiteks Kevin Mayer, kes lõpuks selle 7-võistluse ka uhkelt ära võitis Euroopa rekordit tähistava tulemusega 6479 punkti, on minu jaoks olnud tegijana pildil aastast 2011, mil ta võitis Euroopa juunioride meistrivõistlused Tallinnas. 10-võistluses.

Adam Helcelet kuulub lemmikute hulka üksi rahvuse pärast - Roman Šebrle kodumaalt.

Mõnda meest olen veel kohanud võistlustelt, kuhu me Robi järel oleme liikunud ja nii see armastus nii tegiate kui ka ala vastu muudkui kasvab.

 

Rahvusvahelistel tiitlivõistlustel muidugi kaamera pidevat tähelepanu mitmevõistlejaile ei jagu, aga sellest pole midagi. Olen juba õppinud ka üksi tulemuste najal endale olukordi ettekujutama ja tulemusi õnneks ikka tuleb. Tõsi, parimad emotsioonid tulevad ikka läbi osalejate silmade ja vahetute emotsioonide.

 

Kirjutama ei ajendanud mind seekord ei Mayeri suur võit ega isegi meie mehe Rosenbergi rõõmustavad tulemused kuulis - 14.08, kõrguse alavõit - 2.13 ega ka ilusad lennud teibaga 5.00, vaid hoopis serblase Mihail Dudaši õnnetu kukkumine 1000 meetri lõpusirgel, hetkel, mil EMi pronks medal oli tal peaaegu peos. See oli üks õnnetu ja äärmiselt emotsionaalne finish, mis varjutas võitjate võidurõõmu. Me nutsime koos - tema staadionil ja mina kodus ja me ei olnud kindlasti ainukesed nutjad. Küllap nutsid kõik tema lähedased ja pöidlahoidjad, aga me jääme ootama revanši. Ühel päeval ta kindlasti saab oma medali. Üks fänn on tal kindlasti nüüd rohkem.

Võistluste tulemusi näeb SIIT.

 

Järgmisel nädalalõpul surun taas pöidlad tugevalt pihku ja elan jälle kaasa Robile.