Suur aitäh kõikidele sõpradele, pöidlahoidjatele ja uutele fännidele, kes te ühel kaunil pühapäeval (19. juuni) meie aeda külastasite, kooke maitsesite ja Robil käppa surusite. Oleme tänulikud ja rõõmsad ning loodame, et see rõõm kannab kaua.
Nüüd, kus Morgan ja Robi on koos kõikide heade soovide ja kinkidega jõudnud tagasi Ameerikasse, õde Marta Helena on jälle Inglismaal, vend Siim Kaarel tagasi Eestis ning alustanud uue oravrattas töötsükliga võib ema lõpuks kokku võtta viimase 10 päevaga settinud tunded ning raiuda need raamatusse. Kõikide mälestuste rittaseadmiseks kulub palju kohvi, aga isegi see pole probleemiks, sest õde Kata Maria on ju veel kodus ja hoolitseb selle eest, et kohv ega koogid ema laualt ei lõppeks.
Sõprade peol kadusid kõige kiiremini laualt Robi tehtud jäätisetort ja vaarika-toorjuustu kook, mille ta ise "ebaõnnestunuks" luges. Juppigi ei jäänud alles beseerullidest, isegi pildi jaoks mitte, kuigi me rullisime neid kokku tervelt neli tükki. Napoleonikook, sidrunikook, shokolaadikook, banaaniüllatus, kringel, küpsistetort, kräsupea, kilupirukas, veel üks tort, hunnik muffineid ja nii edasi. Kõik ikka selleks, et juttu jätkuks kauemaks.
Lisaks kookidele näitas Robi fännidele oma koduseid treeningvahendeid. Üheks esimeseks päris asjaks oli Dünamo spordipoest ostetud 1,5 kilone ketas, mis maksis tolle aja kohta arvestatava raha, aga milleta Robi sõnul ta elu sel hetkel edasi poleks saanud minna. Edasi oli vaja oda. Oda aitas hankida Vahur Kersna Kadrioru staadioni direktori kaudu (punane oda). Vahuri abi kulus veelkord marjaks, kui selgus, et teibaga hüppamise jaoks on vaja liimi, mille kohta Dünamo poe müüjad midagi öelda ei osanud. Vahur küsis sõber Erki Noolelt, kellel oli miski pära alles jäänud, mis Robini rändas. Robi sõnul see küll hästi ei töötanud, aga meie saime teada veel ühest asjast, mille olemasolust ja vajadusest meil varem aimugi ei olnud.
 |
| Robi kahe oda ja enda tehtud tõkkega |
Tõsiste koduste treeningvahendite hulka kuulub kindlasti Robi enda tehtud puust tõke ja üks ümarik kivi, mida seekord kõik soovijad visata said.
Robi pakkus välja viktoriini, et välja selgitada kõige suurem fänn. Võiks arvata ja eeldada, et emast suuremat fänni pole, aga kui tulid küsimused ja oli vaja vastuseid, siis pidin tunnistama, et kõiki vastuseid ma küll poleks teadnud.
 |
| Robi loeb ette õigeid vastuseid |
1. Millistel spordialadel on Robi võistelnud? –Vastus: kergejõustik, suusatamine, rahvastepall,
võrkpall, korvpall, jalgpall, kabe
2.Mis aastal hüppas Robi esimest korda kaugust 7 meetrit? – Vastus:
2010 aastal Lätis Baltimatsil. Kadriorus hüppas esimest korda 6.06 aastal 2008.
Kommentaar: Sõber ütles siis, et kui 2 aasta pärast 7 täis ei hüppa, siis teeb haiget. Hüppas!3. Mis aastal enne NCAA võistlesid 10-võistluses lõpuni koos kaks sõpra Robi ja Maicel? – Vastus: 2011 Rakveres, kus Robi läks Maicelil aitama kokku saada juunioride EMi normi, mis oli 7050 punkti. Seekord polnud Maicelil sportlikku õnne. Robi sai uuesti normi täis 7249, aga Maicelil jäi puudu , punkte kogunes 6839.
4. Mis oli Robi lemmikjook kuni puberteedini? Lisaküsimus:
mitu tassi päevas on tema rekord? - Vastus: Joogiks oli kohv piimaga, rekordkogus 12 tassi päevas. Enam kohvi ei joo.
5. Millise spordialaga tegeleb Robi tüdruk Morgan? Kui kaua
ta on selle alaga tegelenud -
Vastus: Sportvõimlemine, millega ta on tegelenud juba 19 aastat.
6. Mis on Robi lemmikala 10-võistluses? – Vastus: Odavise!
Auhind läks seekord onu Arvole!
 |
| Onu Arvo ammutab infot enne viktoriini |
Äärmiselt vahva oli, et Robi peole said kohale tulla tema kõik kolm Eesti treenerit. Kõige esimene päristreener, mees, kes Robi 10-võistluse pisikuga nakatas oli Ando Algre. Minu usaldus Algre vastu oli kohe alguses suur, sest omal ajal oli sama mees treeninud ka mu venda, kes omal ajal oli päris kiire poiss 400 meetrit jooksma. Kuigi ma ju isiklikult treener Algret ei tundunud, oli ometi hea ja turvaline oma jooksust ja võistlemisest varakult vaimustusse sattunud poega tema käe alla saata. Kose kool peab olema uhke ja õnnelik, et neil on inimene, kes on läbi elu viitsinud "tatikatega" tegeleda, neid innustada ja õpetada ja mõnele isegi sellise vungi sisse anda, et nüüd ainult vaata ja imesta!
 |
| Treener Ando Algre |
Ando tõi Robi karikariiulisse juurde ühe uue ja hinnalise karika, mis teiste seas kindlasti väärika koha leiab.
Kose 2000 klubi vahetas Robi tiibade siruulatuse kasvades välja Järvala vastu. Järvala treener Leonhard Soom oli samuti kohal, kohe esimeste hulgas, jagades ohtralt uusi nõuandeid ja näpunäiteid, et keskpäraste võimete ja tohutu töövõimega hoolealuse teekond ikka valutult ja sama edukalt jätkuda saaks. Ju me neid meeste vahel isekeskis lausutud pärle veel kuuleme. Robil oli juba varasematest aastatest mõned tallel, nüüd sai tubli värskenduse.
 |
| Karl Robert ja Leonhard Soom |
Lisaks headele nõuannetele tõi treener Soom kaasa Robi teekonna pildis, mis algas kodukoolist ja suundub visaduse ning pere toel ühel päeval unistuste Rioni.
Kolmas treener, kes aitas poisikestel meesteks saada, oli muidugi Tõnu Kaukis.
 |
| Tõnu Kaukis ja Karl Robert |
Koos Maiceliga, kelle treener Kaukis samuti oli, mõtlesid poisid välja tänukingituse. Selleks sai Robi särk, mida ta kandis 8108 punkti kogutud võistlusel, peal poiste nimesildid ja senised rekordid koos tänusõnadega.
 |
| Aitäh, Tõnu Kaukis |
Isiklikult tundsin suurt heameelt selle üle, et ka laste isa leidis üle aastate tee ja aja meie juurde tulemiseks. Elus ei lähe alati kõik nii nagu kavandad ja kõik päevad ei ole rõõmupäevad, aga kui lõpptulemus hiilgab, kes siis enam raskustele mõtleb. Olen suutnud meie lastest kasvatada head inimesed, kes ei tee häbi ei nimele ega perele. Annan auhinna selle eest kõigepealt iseendale ja siis oma tublidele lastele! Loodan, et ka nende isa suudab seda ühel päeval hinnata! Aitäh, et tulid!
 |
| Suur fänn Rene ja isa Priidik Saluri |
Eraldi tahan tänada oma venda, kes on tundnud õhust ära hetked, mil häda oli kõige suurem. Olen väga rõõmus, et ta sai mahti Saaremaalt korraks mandrile põigata. See oli veidi tema päev ka, sest tänu onu Aivari toele, märkamisele ja abikäele aegadel, kui isegi paluda enam ei jaksanud, oleme me jõudnud tänasesse päeva.
 |
| Anet, Joosep, onu Aivar ja Taavi Tõnused |
Ja kui vahva kingi meie Saaremaa onupojad Robile tegid!
 |
| Kingitus Saaremaa onupoegadelt |
Robi lubas särki säilitada kui maamärki. Vahvaid reliikviaid tuli hulgi. Väga armas oli meie väikese naabripiiga Eneli kingitus, kes oli tänaval märganud maalitud sportlasi, kel Rio pilet taskus, aga ei leidnud nende hulgas Robi. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Tüdruk parandas ise kahetsusväärse olukorra ja nüüd on vähemalt üks maal, kus on ka Robi!
 |
| Väikese Eneli portree Robist |
Toredatele kinkidele ja headele emotsioonidele pakkusime omalt poolt vastu sinimustvalgeid fännipaelu. Loodame, et teil on need alles. Kui on fänne, kes meie juurde ei jõudnud, aga sarnast paela igatseks, mida Robi kannab ka Olümpial, kui ta sinna lõpuks jõuab, siis andke märku. Tean, kus on tegija. Fännipaelad ise näevad välja sellised. Minu käel olev värskem pael on sõprade peolt, teine Athensis toimunud võistluselt, kus Robi täitis olümpianormi.
Kuna olümpianormi täitmine oli piiripealne, ainult 8 punkti üle normi, siis on meedias spekuleeritud ja sõprade poolt üle küsitud, et kas minek on ikka kindel? Lõplikku "jah" sõna täna öelda on vara, sest Amsterdami EM on ees ja seal on tules kolm meie meest, kel kindlasti samad sihid. Kui vähemalt kaks neist suudavad koguda Robi tehtust suurema punktisumma, siis võib mees tulla tagasi koju ja koos fännidega suurelt ekraanilt mänge vaadata. Teoreetiliselt on kõik võimalik, tulemused selguvad 7. juuli õhtuks.
Teiseks küsimuseks on jalg. Fänne hämmastas saabas, mida Robi sõpradega kohtudes ja Morganile Eestit näidates kandis. Kui ta seni oli arvamusel, et parem sest mitte rääkida, siis nüüd tuli välja öelda, et viimasel USA üliõpilaste meistrivõistlustel läbis ta 6 ala katkise luuga. Kõrgushüppe käigus sai viga vasaku jala pindluu. Jalg tegi valu, alalt alale aina enam, aga pidas siiski lõpuni vastu, kogus 7934 punkti ja alles võistlustelt naastes sai teada, et valu põhjustajaks oli mõranenud pindluu. Esimene küsimus perelt oli kohe, kas Olümpiaga on nüüd ühel pool. Õnneks vist jala pärast mitte, sest tegemist polevat kandva luuga: "Ainult 10% koormusest langeb sellele luule," teatas Robi. Ta on kindel, et jalg on hiljemalt kahe nädala pärast korras, arstid ja ta ise on selle nimel koondanud oma parimad teadmised ja oskused. Kui kõik läheb plaanitult, siis jääb mahti veel neli nädalat vormi kogumiseks ja taastamiseks. "Olümpiale läheksin või katkise luuga," ütles Robi!
No nii, nüüd ongi kõige olulisem ära öeldud. Laste Eestis oldud 10 päeva kadusid nagu kuum vesi kerisele, mille esimene särts oli kõige emotsionaalsem. Minu jaoks. Nimelt teadsin ja uskusin, et Robi ja Morgan jõuavad Eestisse 17. juunil, varem ei saa. Päev varem, 16. juunil oli minu sünnipäev ja järgmisel päeval pidi suur vend Siim koos oma tüdrukuga Eestist ära minema. Kehv küll, et kogu pere saab üle kahe aasta kokku ainult lennujaamas, mõtlesin, aga kui nii olema peab, siis koondagem read. Minu sünnipäev pole ju seekord nii oluline, arvasin. Marta Helena jõudis Eestisse päev varem ja see ise oli juba väga tore. Pealegi olid nad otsustanud mind kolmekesi viia sünnipäeva õhtusöögile gurmeerestorani NOA ja siis leppisime kokku, et läheme järgmisel päeval koos lennujaama. Olin rahul ega osanud hingeski kahtlustada, et neil oli algusest saadik hoopis teine plaan. See mõjus shokina. See oli üllatuskingitus, mida ületada ei ole vist võimalik. Kõik emotsioonid, mis nad kinni püüdsid, kogusin kokku ühele pildile. Kogu pere oli koos terve õhtu - ema sünnipäevaõhtul.
 |
| Iiris ja Amun-Re |
Kõiki Amun-Re tehtud pilte Robi peost saate vaadata SIIT
No comments:
Post a Comment