Meelis on tagasi

Pilt Meelise FB lehelt

Loodetavasti blogilugejad ikka mäletavad veel Meelis Siimsonit, toredat kaugushüppajat, kelle nimel  püsib Eesti juuniorite kaugushüppe rekord tulemusega 7.62.

Kui on neid, kes julgevad öelda, et ei mäleta, siis teeme mäluvärskenduse, sest poiss on seda väärt - võitleja hing!

 

Pärast toredat suve, mil sündis ka juuniorite rekord, enam nii häid lende palju ei tulnud. Sarnase lähedasi hüppeid küll, aga enam kippusid kimbutama erinevad või siis ikka üsna ühesugune vigastus, mis lõppes sellega, et eelmisel suvel sõitis mees Ameerikast Eestisse ja andis oma jala kirurgide kätte. Pärast seda hüppas võistluselt teisele jalg kaenlas, hüppas muidugi pealtvaatajate tribüünidel. Suve lõpus sõitis oma Missouri ülikooli tagasi. Mahajääjatel ei jäänud muud üle kui soovida jõudsat taastumist.

Aeg-ajalt ikka mõtlen ja mõnikord isegi küsin, et kuidas läheb Meelis-poiss? Oma väljaütlemistes on poiss tagasihoidlik. Nii kuulsingi hoopis Robilt, et Meelis, kes alles aastavahetuse paiku sai alustada hüppetreeningutega, tegi aprilli alguses lootustandva hüppe: "7.50 paku tagant". Aga sama korra viimasel katsel tegi ühtlasi häda tagareiele. Õnneks mitte väga hullult, sest selle nädala esimeses pooles oli juba kuulda, et asi korras ja eile!!!!???

 

Eile, ehk 3. mail hüppas Meelis järgmise seeria: 7.58; 7.69; 7.45; 7.76! Tuul oli kõikide hüpete ajal määrustepärane, pikima hüppe ajal 1,0.

Olen rõõmus ja tänulik Robile, et ta selle meeldiva sõnumi mulle öösel postitas. Meie mehed NCAA-l ja mitte ainult mehed, mõni naine ikka ka.

 

Niisuguste sõnumite peale on tore ärgata isegi siis, kui akna tagant vaatab sulle 4. mai hommikul vastu selline pilt: