"Usun endasse" - tagasivaade võistlustele

Kaks äärmiselt ärevat õhtupoolikut on nüüdseks ajalugu ja sa võid hakata rahus ootama järgmisi. Tegelikult jõuavad need järgmised su ellu isegi ilma ootamata, kui oled kord sattunud rajale, mis kulgeb ühelt võistluselt teisele.  

 

Seda on kõrvaltvaatajal tõenäoliselt raske mõista, et  ühele võistlusele kirglik kaasaelamine võib vaimselt ja füüsiliselt täiesti läbi võtta, ja seda isegi siis, kui elad kaasa tuhandete kilomeetrite kauguselt, ajavahest rääkimata.

Tegelikult oli seekord tore, et oli ajavahe, sest nii sai tööl rahulikult tööle keskenduda. Tööpäeva lõpust varastasin pool tundi, et enne võistluste algust endale selgeks teha, kes on kes ja milleks suuteline ja siis see algas. Algas mõlemal päeval juba enne kui ma koju jõudsin.

Võistluste järel avaneb reeglina minu kõrval selline pilt:

Võistlustejärgne tunne sõltub suuresti sellest, kuidas Robil läks, kas ta suutis endale seatud eesmärgi täita või mitte.  

Need võistlused olid erilised erinevat moodi. Esiteks olid need Robi jaoks alles teine 10-võistlus meeste klassis, mille ta lõpuni läbi tegi. Teiseks olid need esimesed võistlused pärast suvist vigastust, millest taastumine kujunes pikemaks kui algselt prognoositi. Kolmandaks olid need tema jaoks esimesed võistlused Ameerikas, kus oli vaja näidata, et ta on jätkuvalt tõsiseltvõetav tegija ja võiks äratada huvi mis tahes Ülikooli jaoks, olla neil vääriline punktitooja.  Kõige olulisem loomulikult testida jalgu ja näha, kas need on koormusteks valmis ja peavad võistluspingele vastu.  

Enne võistlusi ütles Robi, et ta oleks rahul, kui vähese treenituse ja paljus nö vana rasva pealt suudaks teha vähemalt 7500 punkti, mis tähendas isikliku parandamist rohkem kui 200 punkti võrra.

Kõike seda arvesse võttes võib öelda, et läks korda. Kui mitte 5+, siis 5- vähemalt, arvab ema, aga emad, need kipuvad oma võsukesi ikka üle hindama :).

Robi helistas eile ja palus fännide jaoks kirja panna omapoolse kommentaari võistluste teisele päevale, mis sai selline:

"110 m tõkkeid oli okei, jäin rahule. 5 kuni 6 tõket oli normaalne, siis vajus veidi ära vähese ettevalmistuse tõttu, aga esimeste tõketega jäin rahule. Tegelikult kartsin tõkkeid enne võistlust isegi kõige rohkem, sest sain neid hakata proovima alles paar nädalat enne võistlust. Õnneks sain viimases trennis õige tunde kätte, aga trennis polnud saanud läbi teha tervet distantsi, sellest ka lõpu ära vajumine. Aga tunne on hea, mille pealt edasi minna.

Ketas oli Austinis erakordselt keeruline. Ketta ring oli seal libe juba tavaolukorras, aga neil võistlustel sadas kuni teibani pidevalt õrna uduvihma, mis muutis ringi lausa erakordselt libedaks. Esimese katse ajal libisesin otseses mõttes võrku. Teisest katsest ei tulnud ka midagi välja. Ketas on mul viimasel ajal trennides lennanud stabiilselt 40 meetrit ja üle, pidin midagi välja mõtlema. Panin kolmanda heite ajal teibaliimi taldade alla ja tegin 100% kindla peale heite. Sain tulemuse kirja.

Teibas kulus palju energiat üksi sobiva teiba leidmisele. Esimese teibaga jooksin ühekorra läbi, järgmine kord läksin hüppele ja tundsin, et pean vahetama teiba tugevama vastu. Sellega jooksin neli korda läbi ja alle viies kord läksin hüppele. See oli ka tiba pehme, aga paremat polnud.  Lõpptulemus 4.60 polnud kõige halvem. Enesetunnet tõstab teadmine, et 4.70 oli samuti peaaegu üle, saadan video.

Oda oli crazy! Heas mõttes. Esimesel katsel puutus oda äraviskel tagumise otsaga maad, pikkuseks mõõdeti peaaegu 58 meetrit, olin üsna üllatunud. Teist katset läksin täiega panema, aga see lendas metsa, pikkuseks mõõdeti kuskil 40 meetrit, astusin üle. Viimasel katsel olin üks viimastest viskajatest, enne mind heitis Kevin Lazas, kutt kellega pidin hakkama Arkansases koos treenima. Lazas viskas 59.79 ja ma mõtlesin, et selle mehe viskan küll üle. Ja kui oda käest lendu läks, siis sain aru, et nüüd tuleb hea katse! Ma ei suutnud emotsioone vaos hoida, hakkasin karjuma ja kui kuulsin tulemuse esimese poole ära, et oli 60, siis lihtsalt karjusin ennast välja, alles pärast nägin täpset tulemust – 60.50!.

1500m jaoks olin emotsionaalselt juba üsna küpse. Jalad olid ka pinges, eriti sääremarjad, nii et pidin vahepeal lausa üle kanna jooksma. Ma ei ole tugeva lõpuspurdi vend (ma ei tea, kas sain sellest ikka õigesti aru?? *ema), seepärast pean hakkama kohe alguses korralikult jooksma, aga seekord ei olnud jõudu ja läks nagu läks.  Samas olen endale varasemalt tõestanud, et kui vaja, võin ka oluliselt kiiremini joosta.

Üldiselt jäin võistlustega rahule, usun endasse! On mille pealt edasi minna."

Kogemusi jagamas

Mina usun temasse ka, muidu ma siin ei kirjutaks. Aga täiesti uskumatu tundus ikkagi Johannes Hocki 35 meetrine odaviske tulemus, eriti kui teada, et selle Texases õppiva sakslase isiklik rekord odas on 63.63. Põhjus, selgus, oli täiesti proosaline. Hock oli eelmisel aastal käinud parema käe küünarliigesega operatsioonil ja tuli neile võistlustele proovima oma vasakut kätt, st 35 meetrit odas oli visatud vasaku käega. Tubli tulemus, kas polnud. 

Johannes Hock'i parema käe kuul

Järgmised võistlused on jälle Maiceli omad, tema hooaja esimene 10-võistlus toimub juba 10.-11.aprillil.