Järjekordne eurooplane on oma jalajäljed Ameerikasse maha jätnud ja tundub, et kelle päkk kord seda maad puudub, see lummusest enam ei vabane. Robi oli vaimustunud. Oma silm vaatas üle nii Arkansase kui ka Georgia Ülikoolid, jalad mõõtsid ära kahe kõrgkooli staadionid, kõrvad kuulasid kahe kooli treenerite imelisi lubadusi ja otsus sündis, mis nüüd veel vaid vormistamiste taga. Sügisest läheb sõber Maicelile järele. Tõsi, siiski mitte samasse kooli, aga järgmisel talvel samal ajal võib sõpru jälle koos võistlemas näha - Robi valik on Arkansas.
Vaatan arvuti kõrval lebavat lepingut ja tohutu rõõmu asemel tuleb peale hoopis nutt. Jumal tänatud, et selle minemise mõttega kohanemiseks on aega, aga ikkagi on see valus paratamatus. Hea, et Maicel enne läks, tänu talle kujutan nüüd ette, mis tähendab võistluste jälgimine ja kaasaelamine üle interneti. Järgmisel aastal võiks lausa hakata korraldama ühiseid vaatamisi, tegema oma klubi, sest neid, kellele kaasa elada, on seal pool juba üsna palju.
Näiteks tegi Maicel eile USA ülikoolidevahelisel tähtsaimal võistlustel NCAA hea avapäeva 7-võistluses: 60m - 7.19, kaugus 7.36, kuul - 13.64 ja kõrgus - 2.02. Punkte kokku 3244, avapäeva järel 6. koht. Kohast tähtsam see, et oma senist rekordgraafikut edastab minu arvutuste järgi 68 punktiga ja seda valu tegeva jala kiuste, mis ei lase korralikult hüpata kõrgust. Loodan väga, et tänase päeva sooritused tulevad head haige jala kiuste ja ta suudab oma senist 5755 punktist tulemust parandada.
Eile võistles samas hallis ka Marek Niit, sai 200m ajaks finaalis 20.89, mis andis kokkuvõttes 7. koha. Täna on ta 4x400 meetri stardis.
Ühel teisel võistlusel, ehk II divisioni koolide mõõduvõtmisel hüppas Meelis kaugust 7.46 ja platseerus sellega teisele kohale. Täna peaks Meelis-poiss proovima kolmikut.
Suvel läheb teistele järele lisaks Robile ka Markus Leemet, nii et klubi muudkui paisub, kes hakkavad edaspidi öösiti arvutite vahendusel poiste ookeanitaguseid tegemisi jälgima ja kaasa elama.
No näed, juba üksi mõttest, et sa pole üksi, hakkas kergem ja tegelikult on ju lausa suurepärane, et selline võimalus noorte jaoks on. Robi esimene reaktsioon oli, et ei tahagi tagasi, et ei suuda oodata, millal saab minna ja hakata päriselt kasutama võimalusi, mida näidati ja mida proovida sai. Kui küsisin, et mis kõige enam võlus, siis sain vastuseks, et suhtumine. Toetav ja hooliv suhtumine oli see, mis teda esimesel käigul rabas. Nii lihtne ja ometi nii keeruline. Tuleb see vabadusest, mis lubab igal pool mujal olla teise inimese suhtes lahke, lugupidav ja tähelepanelik. On see möödunud aegadest alles jäänud hirm, mis meie väikesel maalapil sunnib igasse inimesesse suhtluma kui potentsiaalsesse äraandjasse ja vaenlasse? Ei oska öelda, aga see suhtumise erinevus ei kõla ju iseenesest uudsena ja see on see, mida ei saa ettekirjutada ükski valitsus ega riigikord. Suhtumist saame muuta igaüks ise ja iseenda sees. Öelda seda on lihtsam kui teha. Mis viga siin blogiveergudelk suhtuda - suhtun kõigisse hästi, aga kui olen võistlustel, siis pigem ei suhtle, sest kust ma tean, kuidas teised suhtuvad. Kuna viimasel ajal on hakatud võistlustel ära nimetama, kui kohal olen, et vaadake blogi ka, siis ütleja ju ei tea, et ma tegelikult selle kohapeal võpatan - kust ma tean, kuidas kõrvalistuja suhtub?
Kõrvalistuja suhtumine ei pane mind oma tegevust muutma, aga suhtumist võiks muuta küll - mitte kõrvalistuja, vaid enese oma. Kuna külastajaid on kogunenud üsna arvestatav hulk, siis järelikult suhtutakse! Võiks ju lihtsalt tunda rõõmu, et perekonna, ühe poisi isikliku kroonika kogumise nimel alustatud tegevus on kasvanud palju laiemaks ja pakub seeläbi huvi ka hoopis suuremale ringile. Tegelikult ju tunnengi, aga välja igaks juhuks ei näita :).
Ilus päev ja ilus elu! Ootan õhtut ja meie meeste uusi tulemusi Ameerikas.
Rõõmu!
No comments:
Post a Comment