Markus Leemet, Karl Robert Saluri ja Rauno Liitmäe
Tänase päeva võib kokkuvõttes kordaläinuks lugeda, sest juunioritest mitmevõistlejatele tõi see kolm Barcelona MM piletit. Karl Robert Saluri pääse maksis 7272 punkti, Markus Leemeti oma 7173 ja Kristella Jurkatamme jaoks tähendas see... ikka veel täpselt ei tea, aga umbes-täpselt 5190 punkti ja vahest mõni veel pealegi.
Kaks ülitihedat võistluspäeva ja võistlemist ise endaga olid need kokkuvõttes. Mõned võivad hõisata, et lõdvalt tulid, aga "lõdvast" oli tegelikult asi üsna kaugel. Täiesti teistmoodi võistlus, vähemalt Robi poolt vaadatuna ja teda kõrvalt vaadanuna.
Esimesest alast alates oli selge, et asju tuleb seekord teha kindla peale. 100 meetris jooksu oli, aga hästi hoitult. Valu oli löönud sisse juba stardist mineku esimestel sammudel, ütles ta ise. Selle valu otsa tuli kohe hüpata kaugust. Kahe katsega oli enam-vähem tulemus käes ja võis järelejäänud energia suunata mujale. Kuulis üks korralik katse ja jälle edasi. Kõrgus oli alguses paljulubav ja energiasäästlik - kuni 1.82-ni kõik üle esimesel katsel ja korralikult. Isegi ilusasti võhiku jaoks, aga sinna piir jäigi. 400m polnud seekord Robi jooksu moodi, aga meie rõõm oli suur, kui pärast lõppu oli näha, et astub noormaalselt, toetudes korralikult kõikidele jalgadele. Tema enese olekust seevastu mingit rõõmu ega vaimustust välja lugeda ei saanud. Järgmiseks päevaks soovis valuvaigistit ja oli valmis jätkama. "Kaotada nagu nii midagi pole," ütles ta enne kui laiali läksime.
Uus päev hakkas hästi, parandades tõketes veidi isiklikku. Oli tunda, kuidas see pisikene eneseületus mehe silma tulukese tagasi tõi. Kettas üks korralik katse ja edasi. Rekordeid ju jahtima ei tulnud, oluline oli vaid üks konkreetne punktisumma ära teha ja katsuda tervist hoida. Kettas oli selg end jälle meelde tuletanud. Teivashüppes läks vist kõik nagu plaanitud - esimese katsega märk kirja ja teise katsega kindlustas vajalikud punktid. Odas andis samuti punktide jaoks vajaliku tulemuse juba esimene katse, mis tõi ka isikliku paranduse ja siis oli selge, et 1500 meetrit võib juba üsna rahulikut läbi joosta.
Mis edasi? Kõigepealt puhkus, siis trenn ja massaaž, siis jälle trenn ja puhkus jne. Pärast võistlust tunnistas, et reied pidasid üsna ilusasti vastu, aga seljaga on vaja tegeleda. Tegelemine algab homsest, sest tänasele võistlusele järgnes lõpupidu oma klassiga. Sõbrad tuleb ju teele saata, kuigi Robi ise pingutab ühe aasta veel oma armsaks saanud koolis.
Kokkuvõttes võib öelda, et meie pere naised on tegelikult üsna õnnelikud, et ei pea Barcelona teekonda ilma Robita ette võtma. Veel õnnelikumad oleme selle üle, et ka Markus pääses punti, sest see loob eelduse, et ka eestlastest pealtvaatajate read saavad täiendust. Loodan väga veel Grete peale, et ka temal tuleks võimalus normi tegemiseks ja ehk leiab keegi veel endas jõudu eneseületamiseks. Spordi mõttes on alanud ülitihe suvi.
No comments:
Post a Comment