Esimene kooliveerand on koolilastel läbi, Robi näitas ette neljad-viied, seejuures ka treeningu tahe ja vorm, vaatan ta treeningpäevikust. Nimelt tuleb selles päevikus hinnata muu hulgas ka tahet ja vormi.
Ühe nädala trenni ülevaade, mille ta ise kirja pani, sai ju tegelikult üsna huvitav. Mulle kui spordikaugele inimesele isegi pisut ehmatav. Ehmatav selles mõttes, et kuidas nad küll jaksavad. Kui trenni tausta ei tea täpselt, siis tundub, et kogu sporditegemise rõõm ongi võistlused, kus head tulemused tulevad justkui iseenesest. Muidugi on trenn ka, aga usun, et paljud ei kujuta päriselt ette, mis see kõik tegelikult tähendab.
Nüüd, kus ta ise enam ei viitsi kahte kohta oma trennikokkuvõtteid teha, lubas mul oma treeningpäevikut sirvida. Mitte, et ta varem seda keelanud oleks, aga kuidas sa ikka teise päevikut uurid. Või mis sa neist varesejalgadest välja suudadki lugeda. Kohutav käekiri. Oktoobri esimesse poolde jäänud Jõulumäe laagri muljed on 5+, veerin, ja mitu korda on mainitud head sööki.
Jõulumäele järgneva nädala märkmeid lugedes tundub, et pingutas vist hea söögiga üle, sest uuel nädalal muutus probleemseks kohaks kõht, mis hakkas valutama kolmapäeval, valutas edasi neljapäeval ja viis mehe reedel haiglasse. Reede oli segane päev, sest ise tulin just Rootsist, tööl oli pingeline ja väsitav ja korraga sõnum Robilt, et on tilgutite all ja hakkab minema vist operatsioonile. Sattusin hetkeks pannikasse - mis haiglas, miks, mis juhtus jne. Jätsin tööl kõik kus see ja teine, ajasin kolleegid ka ärevile ja olin juba teada saamas, mis haiglasse minna, kui helistas Robi ja ütles, et läheb kooli tagasi ja varsti vaja teda hoopis massaaži viia.
Mitte midagi ei saanud aru. Lubas siiski lasta ainult jalgu lasta mudida ja kõik. Nii läkski, ootasin ta ära ja sõitsime koju. Tegime Martaga väike-vennale hellitavaid teesid kõhule ja nurruvaid toite. Mõjusid! Laupäeval veetis pärast oma hommikust kaerahelbeputru kaunikese aja tualetis ja kui sealt välja sai, oli nägu naerul ja meel rõõmus. Tegi väikese koduse trenni ja aitas emal isegi maa ära kaevata. Saan aru, et kõht annab endast ikka aegajalt märku, aga ei nii hullult, et arsti juurde kohe vaja minna. Ise soovitasin siiski perearstiga konsulteerida, kui häda asu ei anna, aga eks paistab.
Treeningpäevikute huvitavamad osad on minu jaoks alati olnud need kohad, mis jäävad trennikirjelduste kõrvale. Näiteks uni ja selle kvaliteet või lihtsalt märkused ja hinnangud erinevate olukorda ja enesetunde kohta. Need olid kõige huvitamad juba venna trennipäevikutes. Näen, et Robil jääb kooliajal une jaoks ööpäevast reeglina 8 tundi vahel veidi vähem ja harva ka rohkem. Tänase päeva kodus magas ta küll maha. Ütles, et pea valutas ja kraadis end pidevalt. Teatas tähendusrikkalt, et temperatuur on 36,7. Tundsin heameelt, et terve poiss, aga selgus, et haige. Tema norm temperatuur on ta enese arvates 36,0. Vahepeal suutis kraadiklaasi elavahõbedasamba ajada isegi kriipsukese üle 37, aga ei palju enamat. Maicel oli teisel pool Eestit mõõtnud oma kehatemperatuuriks koguni 37,6. Sport igas vallas, ei muud. Või siis tõesti ülekoormus :).
Ees ootab kodune puhkenädal, loodetavasti saab paari päevaga jalad alla jälle.
I'm back. Tervis tundub hea, kerge ALApalavik, aga see hea minujuures. Trennis tunne hea, kõik hea. www.youtube.com/watch?v=dW2MmuA1nI4&ob=av2e
Ühe nädala trenni ülevaade, mille ta ise kirja pani, sai ju tegelikult üsna huvitav. Mulle kui spordikaugele inimesele isegi pisut ehmatav. Ehmatav selles mõttes, et kuidas nad küll jaksavad. Kui trenni tausta ei tea täpselt, siis tundub, et kogu sporditegemise rõõm ongi võistlused, kus head tulemused tulevad justkui iseenesest. Muidugi on trenn ka, aga usun, et paljud ei kujuta päriselt ette, mis see kõik tegelikult tähendab.
Nüüd, kus ta ise enam ei viitsi kahte kohta oma trennikokkuvõtteid teha, lubas mul oma treeningpäevikut sirvida. Mitte, et ta varem seda keelanud oleks, aga kuidas sa ikka teise päevikut uurid. Või mis sa neist varesejalgadest välja suudadki lugeda. Kohutav käekiri. Oktoobri esimesse poolde jäänud Jõulumäe laagri muljed on 5+, veerin, ja mitu korda on mainitud head sööki.
Jõulumäele järgneva nädala märkmeid lugedes tundub, et pingutas vist hea söögiga üle, sest uuel nädalal muutus probleemseks kohaks kõht, mis hakkas valutama kolmapäeval, valutas edasi neljapäeval ja viis mehe reedel haiglasse. Reede oli segane päev, sest ise tulin just Rootsist, tööl oli pingeline ja väsitav ja korraga sõnum Robilt, et on tilgutite all ja hakkab minema vist operatsioonile. Sattusin hetkeks pannikasse - mis haiglas, miks, mis juhtus jne. Jätsin tööl kõik kus see ja teine, ajasin kolleegid ka ärevile ja olin juba teada saamas, mis haiglasse minna, kui helistas Robi ja ütles, et läheb kooli tagasi ja varsti vaja teda hoopis massaaži viia.
Mitte midagi ei saanud aru. Lubas siiski lasta ainult jalgu lasta mudida ja kõik. Nii läkski, ootasin ta ära ja sõitsime koju. Tegime Martaga väike-vennale hellitavaid teesid kõhule ja nurruvaid toite. Mõjusid! Laupäeval veetis pärast oma hommikust kaerahelbeputru kaunikese aja tualetis ja kui sealt välja sai, oli nägu naerul ja meel rõõmus. Tegi väikese koduse trenni ja aitas emal isegi maa ära kaevata. Saan aru, et kõht annab endast ikka aegajalt märku, aga ei nii hullult, et arsti juurde kohe vaja minna. Ise soovitasin siiski perearstiga konsulteerida, kui häda asu ei anna, aga eks paistab.
Treeningpäevikute huvitavamad osad on minu jaoks alati olnud need kohad, mis jäävad trennikirjelduste kõrvale. Näiteks uni ja selle kvaliteet või lihtsalt märkused ja hinnangud erinevate olukorda ja enesetunde kohta. Need olid kõige huvitamad juba venna trennipäevikutes. Näen, et Robil jääb kooliajal une jaoks ööpäevast reeglina 8 tundi vahel veidi vähem ja harva ka rohkem. Tänase päeva kodus magas ta küll maha. Ütles, et pea valutas ja kraadis end pidevalt. Teatas tähendusrikkalt, et temperatuur on 36,7. Tundsin heameelt, et terve poiss, aga selgus, et haige. Tema norm temperatuur on ta enese arvates 36,0. Vahepeal suutis kraadiklaasi elavahõbedasamba ajada isegi kriipsukese üle 37, aga ei palju enamat. Maicel oli teisel pool Eestit mõõtnud oma kehatemperatuuriks koguni 37,6. Sport igas vallas, ei muud. Või siis tõesti ülekoormus :).
Ees ootab kodune puhkenädal, loodetavasti saab paari päevaga jalad alla jälle.
I'm back. Tervis tundub hea, kerge ALApalavik, aga see hea minujuures. Trennis tunne hea, kõik hea. www.youtube.com/watch?v=dW2MmuA1nI4&ob=av2e
No comments:
Post a Comment