Kaks päeva on nüüd viimastest väga huvitavatest võistlustest möödas, mis on treener Soomi sõnade kohaselt paras aeg tehtu analüüsimiseks.
Minul pole ju tegelikult suurt midagi analüüsida, vahest vaid nõuda sportlastelt uusi põnevaid võistlusi, aga ometi haaras viimane nädalavahetus sedavõrd, et olen tabanud end mitmel korral neile võistlustele ikka ja jälle tagasi mõtlemas.
Esmalt on mul muidugi hea meel, et Robi lõpuks võitis, aga ometi on võidul ja võidul vahe. See võit pidi ju kuuluma Taavile, nii nagu neidudest oleks pidanud võitma Grete, kuid siis juhtub üks vääratus ja kõik muutub. Vaevalt, et Terje Kaunissaar oskas loota enne võistlust meistritiitlit ja vaevalt, et Grete oskas mõelda enne võistlust, et ta ilma tiitlita neilt võistlustelt lahkub. Mis tiitlita - sündimas oli ju uus juuniorite rekord! Mis siis juhtus? Kas võit tundus juba nii enesest mõistetav?? Pole ju võimalik, et Gretet ja Taavit närvid alt vedasid. See juhtus pigem Robiga, kes oli teise päeva hommikuks täielikus käegalöömise meeleolus.
Rohkem küll ei tahaks näha sportlast, kes läheb võistlustele lihtsalt ala läbi lontsima nagu Robi oma tõkkejooksu võttis. Olime Martaga mõlemad hämmingus sellest vähimagi pingutuseta joostud jooksust, mille aeg üllatuslikult ikka hea tuli. Tulemus oli Robi ennast ka ehmatanud. Ütles, et sai siis aru, et peab ikka korralikult edasi tegema, sest vorm on liiga hea.
Tegelikult peab alati hästi tegema. Ise ütles, et trennist veel rohkem meeldib talle võistelda, aga ometi läks esimese altmineku peale liimist lahti. Ja oleks siis mingit altminekut, lihtsalt Taavi suutis end veel paremini realiseerida, kuni saatusliku teivashüppeni. Loodan, et Taavi-poiss suudab sellest ebaõnnestumisest üle saada ja järgmistel võistlustel taas toreda etenduse pakub. Siis juba lõpuni.
Üks asi veel, mis nädalavahetusest kõrva kriipima jäi. Need olid Pahapilli sõnad Pariisist oma esimese võistluspäeva järel. Ta ütles nii: "Homme lähen siiski starti maksimaalsete eesmärkidega. Kui mõni liidritest ebaõnnestub, võib tekkida lootus kõrget kohta püüda."
Loodan väga, et spordis üldiselt nauditakse ikka ausat võitlust, mitte ei ehitata oma eesmärke teiste ebaõnnestumistele. Selline sport mulle ei meeldiks. Kõik me võime eksida ja ebaõnnestuda, aga et keegi lausa seda ootama hakkaks...
Pikka liugu, aga mitte teiste seljas :)
Minul pole ju tegelikult suurt midagi analüüsida, vahest vaid nõuda sportlastelt uusi põnevaid võistlusi, aga ometi haaras viimane nädalavahetus sedavõrd, et olen tabanud end mitmel korral neile võistlustele ikka ja jälle tagasi mõtlemas.
Esmalt on mul muidugi hea meel, et Robi lõpuks võitis, aga ometi on võidul ja võidul vahe. See võit pidi ju kuuluma Taavile, nii nagu neidudest oleks pidanud võitma Grete, kuid siis juhtub üks vääratus ja kõik muutub. Vaevalt, et Terje Kaunissaar oskas loota enne võistlust meistritiitlit ja vaevalt, et Grete oskas mõelda enne võistlust, et ta ilma tiitlita neilt võistlustelt lahkub. Mis tiitlita - sündimas oli ju uus juuniorite rekord! Mis siis juhtus? Kas võit tundus juba nii enesest mõistetav?? Pole ju võimalik, et Gretet ja Taavit närvid alt vedasid. See juhtus pigem Robiga, kes oli teise päeva hommikuks täielikus käegalöömise meeleolus.
Rohkem küll ei tahaks näha sportlast, kes läheb võistlustele lihtsalt ala läbi lontsima nagu Robi oma tõkkejooksu võttis. Olime Martaga mõlemad hämmingus sellest vähimagi pingutuseta joostud jooksust, mille aeg üllatuslikult ikka hea tuli. Tulemus oli Robi ennast ka ehmatanud. Ütles, et sai siis aru, et peab ikka korralikult edasi tegema, sest vorm on liiga hea.
Tegelikult peab alati hästi tegema. Ise ütles, et trennist veel rohkem meeldib talle võistelda, aga ometi läks esimese altmineku peale liimist lahti. Ja oleks siis mingit altminekut, lihtsalt Taavi suutis end veel paremini realiseerida, kuni saatusliku teivashüppeni. Loodan, et Taavi-poiss suudab sellest ebaõnnestumisest üle saada ja järgmistel võistlustel taas toreda etenduse pakub. Siis juba lõpuni.
Üks asi veel, mis nädalavahetusest kõrva kriipima jäi. Need olid Pahapilli sõnad Pariisist oma esimese võistluspäeva järel. Ta ütles nii: "Homme lähen siiski starti maksimaalsete eesmärkidega. Kui mõni liidritest ebaõnnestub, võib tekkida lootus kõrget kohta püüda."
Loodan väga, et spordis üldiselt nauditakse ikka ausat võitlust, mitte ei ehitata oma eesmärke teiste ebaõnnestumistele. Selline sport mulle ei meeldiks. Kõik me võime eksida ja ebaõnnestuda, aga et keegi lausa seda ootama hakkaks...
Pikka liugu, aga mitte teiste seljas :)
aga kust Marta pühapäeval medaliga tuli? või oli see Robi medal?
ReplyDeleteMarta ehtis end võõraste sulgedega :). Muidugi oli see Robi medal, mille eest Marta talle õhtul koogi tegi.
ReplyDeleteahaa :) valimisjaoskonnas targemad arvasid, et küllap käis Marta Palukülas suusavõistlustel :D
ReplyDelete