Reedene rõõm

Reede oli tore päev. Vist viimaseid päevi sel suvel, kui kõik olid kodus. Isegi Siim sai jälle aega tulla ja kuuri ehitusega jätkata. Oleksid ehk katuse pealegi saanud, aga paar plaati jäi puudu :(. Kõik muu oli tore. Robi sai samuti kuuriehitusel käe valgeks. Pärast läksid koos Siimuga trenni ja puha. Kuuriehitust jälgis ja jäädvustas Kata.

Nüüd on laupäev ja kodus olen ainult mina. Siim, Kata ja Marta sõitsid pulma, Robi läks Lauriga Jõgevale klubide karikale. Minu plaanist sinna minna ei tulnud midagi välja, sest pean enne puhkuse lõppu saama olulisemate hoidistega ühele poole. Juba homme viin Kata tagasi Tartusse üliõpilaseks, Robi läheb Audentesesse, Siim jääb samuti Tallinna ja ainult meie Martaga jääme kuuri imetlema.
Enne seda tuleb muidugi tänane päev õhtusse saata, mille jooksul plaanin teha suure hulga peedi-kapsasupi nn supipõhja ja oodata, kuidas Robil ja Lauril võistlustel läheb. Robi teeb täna kaasa 100 ja 200 meetri jooksus, kauguses ja teatevõistluses. Kauguses lubas teha jala säästmiseks vaid ühe katse. Ja üldse lubas kursis hoida, kuidas tal seal läheb.
Treeneriga pidi ka täna rääkima, teemaks võimalik klubivahetus. Keeruline minu jaoks, emotsionaalselt raske arvan tallegi. Esmalt tundub nagu reetmine, aga kui teine klubi lubab toetada kõikidel võistlustel osalemist ja treeninglaagreid (loe: kevadine Hispaania), siis saan ta kiusatusest aru. Eks näis, kas räägib ja millega see jutuajamine lõpeb. Hakkan kapsast hakkima.