Spordivaba sissekanne

Täna oli oluline päev, mis polnud üldse seotud spordiga. Oli oluline täiesti isiklikult ja enese jaoks sedavõrd tähtis, et pean selle jäädvustama. 

Enamik asju saavad alguse ilusatest unistustest. Minu üks ammustest unistustest oli lipumast. Soovisin väga, et meie koduhoovis oleks oma lipumast, aga need mastid, kui tellida selline kena valge ja tundub, et igavene, olid pagana krõbeda hinnaga.

Unistuse teokstegemiseks kinkis Kata mulle eelmisel aastal kõigepealt tema enese poolt kujundatud rahakassa, mille uueks pealkirjaks sai "Lipumasti fond". Esmalt haarasin selle kaasa tööle ja lasin kõikidel kolleegidel kingituste ja lillede asemel teha annetuse minu lipumasti fondi. Sama said teha ka kõik teised, kes mind sünnipäeval külastama juhtusid. Hulga raha kogunes, aga mitte piisavalt, et masti mõte kohe teoks teha.   Ootasin veel aasta ja avasin taas oma fondi ning sellest piisas. Kuna rahal on kombeks seisma jäädes lihtsalt näppude vahelt minema libiseda, tuli hakata kärmelt tegutsema. Koukisin raha fondist välja ja hakkasin uurima lähima tootja käest, kuidas ma mastiomanikuks saaksin. Selgus, et helistasin maailma sobivaimal hetkel, sest just samal päeval oli neil plaanis meie külla paar masti sõidutada. Naaber kasutas samuti juhust ja nii sai küla paari masti asemel korraga kohe mitu paari. Oi, see oli ilus ja pidulik hetk, kui mast maha tõsteti, sest nüüd oli kindel, et unistusest suurem osa on täidetud, vaja veel vaid see hiigelpikk varras horisontaalist vertikaali saada.

Valisime välja koha ja Robi hakkas kaevama. Veel enne Barcelonat võttis labida kätte, aga siis tuli äralend peale ja sinna ta jäi. Sa lihtsalt ei suuda ühe korraga välja mõelda kui sügav peaks olema auk ja kuhu sisse torgata kivistuma need lipumasti alumised vardad. Ja kui sa seda ühekorraga ei suuda, siis tuleb teha asja kahe korraga. Nii läkski.
Aga enne Barcelonasse lendu jõudsime napilt läbi hüpata ka Lipuvabriku esinduspoest, et võtta võõrale maale  kaasa lipp, mida esmalt hispaanlastele ja maailmale näidata ja siis juba meie masti otsas lehvitada. Sai sellest vast suur lipp! Ootamatult palju eurosid küsiti tema eest, aga ma ei kahetse ühtegi senti, mis välja tuli anda. Seda enam, et isegi lipp mahtus lõpuks Fondi kogunenud eelarvesse. Barcelonas mahtusid aga meie lipu alla vabalt ära korraga kaks poissi.

Barcelonast tagasi tulles vaatasime, et auk pole vahepeal ei kasvanud ega kahanenud, lipumast polnud kah kuhugi liikunud, välja arvatud naabrite oma, mis oli selle ajaga püsti aetud. Küll oli ilus vaadata.

Läksime Robiga linna - mina tööle, tema trenni ja jätsime Kata koju.
Katale tuli külla nutikas abiline, kellega koos võeti ette lipumasti missiooni jätkamine.  Nad leidsid kuskilt vana boileri, said naabrilt sae ja loodi, keldrist kivistise jaoks vajalikku jahu, torutööde meeste liivahunnikust väheke liiva, labidas oli meil omal ja enne kui kumbki jälle omateed läks oli lipumasti alus meie õuepeal paigas kivikskuivamist ootamas.
Küll oli ilus töö!

Oodata otsustasin korralikult. Robi oleks vahest isegi kärmemalt masti aluse külge kruvinud, aga asju tuleb teha järjekorras ja järjekorras oli esmalt puude vedu. See kestis õnneks kaks päeva ja siis polnud enam muud kui poisid võtsid mastipüstitamise käsile.

 Isegi Siim oli õigeks ajaks linnast koju jõudnud. Aimas vist, et kaks meest on nii tähtsa töö jaoks ikka kaks meest.

Robi ei usaldanud silma, mõõtis veel korra üle, et veenduda Kata ja Jürgeni ühistöö headuses. Oli tõesti hea töö!

 Lipu prooviheiskamine võis alata. Siim tegi endale nöörisüsteemid selgeks, Robi vaatas, et värvid saaks õigesse järjekorda ja...

 ...siis ta kerkima hakkas, ikka üles poole, ikka üles poole, ei meetrikestki allapoole.

Nüüdseks olen juba terve õhtu imetlenud oma lippu ja masti ja saatnud mõttes kuhjaga tänusid Liinale ja tema perele, Leelole ja tema perele, vanaemale, Katale, Jürgenile, Robile, Siimule ja kõikidele teistele headele inimestele, kes aitasid kaasa ühe unistuse täitumisele. Taas on põhjust end õnnelikuna tunda. Aitäh teile!

P.S. Kui Kata oma järjekordselt Saarnaki reisult tagasi jõudis ja meie lõpuni viidud tööd imetles, siis tunnistas muu hulgas, et pani lipumasti alla mõned soovid.

Soovide sisu ta mõistagi ei avalikusta, sest vastasel korral ei pruugi need täituda, aga meil on nüüd teadmine, et iga kord kui tuul lehvitab lippu, saadab ta laiale ilmale edasi masti alla tallele pandud headust. Ikka selleks, et meil kõigil saaks elu parem ja oleks rõõmu rohkem.