Ja ongi kõik tagasi, reas nagu linnupojad. Loodan siia veel pilte saada, aga kuna ma ise fotoaparaatidega ringikäimiseks aega ega mahti ei leia, siis pean olema kannatlik ja ootama, ootama, ootama, kuni mõni hea inimene midagi saadab. Häid inimesi õnneks ikka on :).
Siia tuleb kindlasti lisaks veel lennujaama pilte ja siin nad on:
Pildi uhkest tordist, mille isa pere Robile tõi, pean samuti lisama. Tort nägi enne avamist ja välja selline:
Ja enne lahtilõikamist nägi välja selline:
Tegelikult oleks selle tordi pidanud kohe lennujaamas lahti lõikma, et igaüks oleks kasvõi koju enesele tüki Eesti magusat kaasa saanud võtta, aga nii see läks - kõik kibelesid ju koju. Meie ka.
Nüüdseks on spordipesu pestud ning tehtud teod hakkavad settima ja otsima sobivat kohta mälestuste riiulis.
Sportlased mõtlevad juba uutele võistlustele, neist mitmeid võite näha sel pühapäeval, 22. juulil Rakveres toimuvatel klubide karikal. Kätlin läheb Põhjamaade noorsoo meistrivõistlustele Norra, sealt ootame kindlasti südamevärinal põrutavaid uudiseid jne, jne.
Natuke on hinges tühjusetunnet ka. Isegi minul, sest valmistusime ju kogu perega praktiliselt kaks aastat vaimus kaasa Barcelona MMiks, mille ettevalmistus Robi jaoks kulges üle kivide ja kändude. Kui nüüd tagantjärele kõik ausalt ära rääkida, siis umbes poolteist kuud enne MMi ütles Robi, et need võistlused jäävad tema jaoks ära, sest ta ei usu, et saab end juunis nii korda, et osaleda kuskil vajaliku punktisumma tegemiseks. Meil olid plikadega piletid aegsasti ostetud. Kaalusin korraks, kas neist loobuda või..., aga Robi soovitas kindlasti minna, et vähemalt meie sellest spordipeost osa saaks. Avalikustada oma kurba saatust ta siis ei tahtnud.
Olime üsna tasa, vaatasime seda vintsket selli, kelle tagareitele asu ei antud. Erinevatele professionaalidepoolsetele füsioteraapilistele võtetele panime omalt poolt kodus kah kõik mängu mis suutsime. Robi juhendamisel muidugi. Triikisime ja silitasime kord sääremarju ja siis jälle tagareisi ja tampisime selga ja kogusime kapsalehti küünarnuki jaoks, kuni mees tundis, et Leksil võiks ikkagi proovida ja sealt edasi läks kõik juba nii nagu ta minema pidi.
Enne Leksit oli kodus mõttevahetus, et kas minna seda vaatama või mitte. Minu jaoks polnud kahtlustki - puhkus ju, muidugi me tuleme! Robi arvas jälle, et see pole hea mõte, sest talle ei meeldi, kui me tuleme vaatama võistlust, kus ta täiega võistelda ei saa. Aga ta pidi meie kohaloleku ära kannatama, sest meil olid ju Barcelona piletid juba taskus ja enne seda üks hea häälestus kulus marjaks. Tagantjärele teame, et see oli suurepärane võistlus, kus Barca normi täitsid koguni kolm sportlast. Ja siit moraal, et ikka tuleb minna kohale ja igal võistlusel on oma siht, oma võlu, ilu ja ka valu kui soovite.
Robi sihib nüüd juba uusi eesmärke, neist mõned on väiksemad ja teised jälle hiigla suured. Neist enamike jaoks tuleb tal ise pingutada, aga mõnes kohas võiks seljad kokku panna. Sellest seljad kokku panemise mõttest kirjutan juba järgmises postituses.
Siia tuleb kindlasti lisaks veel lennujaama pilte ja siin nad on:
Rõõmsad emmed laste ootel
Suurelt õelt kingituseks banaanid, mida ta seekord väikevenna eest ära ei söö
Tublid pojad, tublid emad
Kutsusime õed-vennad ka pildile ja saime kokku uhke kamba
Ja veel kord kogu see tubli seltskond. Robi saab õnnitlusi suurelt onu Arvolt ja tordi isalt
Ja enne lahtilõikamist nägi välja selline:
Tegelikult oleks selle tordi pidanud kohe lennujaamas lahti lõikma, et igaüks oleks kasvõi koju enesele tüki Eesti magusat kaasa saanud võtta, aga nii see läks - kõik kibelesid ju koju. Meie ka.
Nüüdseks on spordipesu pestud ning tehtud teod hakkavad settima ja otsima sobivat kohta mälestuste riiulis.
Sportlased mõtlevad juba uutele võistlustele, neist mitmeid võite näha sel pühapäeval, 22. juulil Rakveres toimuvatel klubide karikal. Kätlin läheb Põhjamaade noorsoo meistrivõistlustele Norra, sealt ootame kindlasti südamevärinal põrutavaid uudiseid jne, jne.
Natuke on hinges tühjusetunnet ka. Isegi minul, sest valmistusime ju kogu perega praktiliselt kaks aastat vaimus kaasa Barcelona MMiks, mille ettevalmistus Robi jaoks kulges üle kivide ja kändude. Kui nüüd tagantjärele kõik ausalt ära rääkida, siis umbes poolteist kuud enne MMi ütles Robi, et need võistlused jäävad tema jaoks ära, sest ta ei usu, et saab end juunis nii korda, et osaleda kuskil vajaliku punktisumma tegemiseks. Meil olid plikadega piletid aegsasti ostetud. Kaalusin korraks, kas neist loobuda või..., aga Robi soovitas kindlasti minna, et vähemalt meie sellest spordipeost osa saaks. Avalikustada oma kurba saatust ta siis ei tahtnud.
Olime üsna tasa, vaatasime seda vintsket selli, kelle tagareitele asu ei antud. Erinevatele professionaalidepoolsetele füsioteraapilistele võtetele panime omalt poolt kodus kah kõik mängu mis suutsime. Robi juhendamisel muidugi. Triikisime ja silitasime kord sääremarju ja siis jälle tagareisi ja tampisime selga ja kogusime kapsalehti küünarnuki jaoks, kuni mees tundis, et Leksil võiks ikkagi proovida ja sealt edasi läks kõik juba nii nagu ta minema pidi.
Enne Leksit oli kodus mõttevahetus, et kas minna seda vaatama või mitte. Minu jaoks polnud kahtlustki - puhkus ju, muidugi me tuleme! Robi arvas jälle, et see pole hea mõte, sest talle ei meeldi, kui me tuleme vaatama võistlust, kus ta täiega võistelda ei saa. Aga ta pidi meie kohaloleku ära kannatama, sest meil olid ju Barcelona piletid juba taskus ja enne seda üks hea häälestus kulus marjaks. Tagantjärele teame, et see oli suurepärane võistlus, kus Barca normi täitsid koguni kolm sportlast. Ja siit moraal, et ikka tuleb minna kohale ja igal võistlusel on oma siht, oma võlu, ilu ja ka valu kui soovite.
Robi sihib nüüd juba uusi eesmärke, neist mõned on väiksemad ja teised jälle hiigla suured. Neist enamike jaoks tuleb tal ise pingutada, aga mõnes kohas võiks seljad kokku panna. Sellest seljad kokku panemise mõttest kirjutan juba järgmises postituses.
No comments:
Post a Comment