Total Pageviews

Saturday, October 29, 2011

Kaks põtra jälle vähem

Robi käis täna üle hulga aja jahil. Tuli rahulolevana tagasi ja ütles, et kaks põtra metsas vähem :(. Raske on sellest hasardist aru saada, aga õnneks ei ole ta püssimees, rohkem pealtvaataja rollis. Ise ei võtaks vastu isegi seda osa mitte. Ilma osadeta ei jäeta siiski kedagi, sest varsti on oodata koju juppi surnud loomast, millega tuleb edasi askeldada just emal.

Üks hea pool on asjal ka, nimelt pole tal olnud täna aega pead valutada ega temperatuuri mõõta. Loodetavasti mõjub metsas jooksime vahelduseks hästi üüber suurtele pingutustele, mis uuest nädalast taas algavad. Lugesin eile läbi Õhtulehes ilmunud murelood Audenteses koolitatavate kergejõustiklaste teemal. Ei ole küll kunagi ise sporti rohkemal kui tervisespordi tasemel teinud, aga vahel vaatan küll murega hiigel suurtele koormustele, mis noortel kasvavatel inimesehakatistel kanda tuleb.
Koormusi pakutakse hoolega, aga taastumist mitte samasuguse kirega, sest näiteks massaaži saamise võimaluste eest pead ise hoolt kandma, kuigi see võiks ja peaks olema minu arvates ühe pingelise treeningkoormuse üks kindel osa. Kui sirvin Robi treening-päevikut, siis jooksevad külmavärinad üle selja. Aga ju nii peab, mõtlen võhikuna. Samas kui taastumine sellest meeletust pingest võtab peaaegu nädala, siis tahaks arutada kellegagi, kas ikka peab. Kui meeletu trenniga käivad kaasas seletamatud kõhu- ja peavalud või muidu halb enesetunne, siis kas tuleb seda võtta kui paratamatust või ikkagi kuulata neid signaale, millest keha märku annab ja teha kuskil korrektiive? Pärast Audentest tuleb ju ka edasi elada. Ema jaoks on siin jälle küsimuse koht, et kas jälgida seda kõike lihtsalt kõrvalt või sekkuda?
Olen kuulnud küllalt suhtumist, et need valud on sul peas ja see on psühholoogiline ja ole üle jne. Aga isegi kui probleemid on ainult peas, on need ju ikkagi pidurid, mis vajaks lahti harutamist.

Ise näen, et oleks rohkem koostööd erinevate osapoolte vahel. Miks mitte istuda kasvõi kord aastas maha koos sportlase, treeneri, arsti, massööri ja vanematega või kellega iganes veel, et läbi arutada, mis plaanis, mis on kitsaskohad ja kuidas erinevad osapooled saavad kaasa aidata nende kõrvaldamisele, selleks et realiseeruksid seatud sihid. Mul on kahju, et sellist koostööd pole. Vahest kusagil on, aga ise pole seda kogenud, igaüks nokitseb omaette, igal ühel oma eesmärk. Minu eesmärgiks on terve ja rõõmus laps :).

No vat kuhu nüüd jõudsin oma põtrade vähenemise looga. Üks on selge, et üle pika aja toimunud jahilkäik aitas Robi päeva sisukamaks muuta ja sisukam päev tähendab ka rohkem rõõmu, sest ega siin maal kahekesi emaga suurt midagi peale hakata pole. Isegi siis mitte, kui ema muudkui uusi ülesandeid välja mõtleb, mis enne talve vaja kindlasti ära teha ;). Tulebki taas tegudele asuda.

Saturday, October 22, 2011

Täiesti põhjuseta

Esimene kooliveerand on koolilastel läbi, Robi näitas ette neljad-viied, seejuures ka treeningu tahe ja vorm, vaatan ta treeningpäevikust. Nimelt tuleb selles päevikus hinnata muu hulgas ka tahet ja vormi.
Ühe nädala trenni ülevaade, mille ta ise kirja pani, sai ju tegelikult üsna huvitav. Mulle kui spordikaugele inimesele isegi pisut ehmatav. Ehmatav selles mõttes, et kuidas nad küll jaksavad. Kui trenni tausta ei tea täpselt, siis tundub, et kogu sporditegemise rõõm ongi võistlused, kus head tulemused tulevad justkui iseenesest. Muidugi on trenn ka, aga usun, et paljud ei kujuta päriselt ette, mis see kõik tegelikult tähendab.

Nüüd, kus ta ise enam ei viitsi kahte kohta oma trennikokkuvõtteid teha, lubas mul oma treeningpäevikut sirvida. Mitte, et ta varem seda keelanud oleks, aga kuidas sa ikka teise päevikut uurid. Või mis sa neist varesejalgadest välja suudadki lugeda. Kohutav käekiri. Oktoobri esimesse poolde jäänud Jõulumäe laagri muljed on 5+, veerin, ja mitu korda on mainitud head sööki.

Jõulumäele järgneva nädala märkmeid lugedes tundub, et pingutas vist hea söögiga üle, sest uuel nädalal muutus probleemseks kohaks kõht, mis hakkas valutama kolmapäeval, valutas edasi neljapäeval ja viis mehe reedel haiglasse. Reede oli segane päev, sest ise tulin just Rootsist, tööl oli pingeline ja väsitav ja korraga sõnum Robilt, et on tilgutite all ja hakkab minema vist operatsioonile. Sattusin hetkeks pannikasse - mis haiglas, miks, mis juhtus jne. Jätsin tööl kõik kus see ja teine, ajasin kolleegid ka ärevile ja olin juba teada saamas, mis haiglasse minna, kui helistas Robi ja ütles, et läheb kooli tagasi ja varsti vaja teda hoopis massaaži viia.
Mitte midagi ei saanud aru. Lubas siiski lasta ainult jalgu lasta mudida ja kõik. Nii läkski, ootasin ta ära ja sõitsime koju. Tegime Martaga väike-vennale hellitavaid teesid kõhule ja nurruvaid toite. Mõjusid! Laupäeval veetis pärast oma hommikust kaerahelbeputru kaunikese aja tualetis ja kui sealt välja sai, oli nägu naerul ja meel rõõmus. Tegi väikese koduse trenni ja aitas emal isegi maa ära kaevata. Saan aru, et kõht annab endast ikka aegajalt märku, aga ei nii hullult, et arsti juurde kohe vaja minna. Ise soovitasin siiski perearstiga konsulteerida, kui häda asu ei anna, aga eks paistab.

Treeningpäevikute huvitavamad osad on minu jaoks alati olnud need kohad, mis jäävad trennikirjelduste kõrvale. Näiteks uni ja selle kvaliteet või lihtsalt märkused ja hinnangud erinevate olukorda ja enesetunde kohta. Need olid kõige huvitamad juba venna trennipäevikutes. Näen, et Robil jääb kooliajal une jaoks ööpäevast reeglina 8 tundi vahel veidi vähem ja harva ka rohkem. Tänase päeva kodus magas ta küll maha. Ütles, et pea valutas ja kraadis end pidevalt. Teatas tähendusrikkalt, et temperatuur on 36,7. Tundsin heameelt, et terve poiss, aga selgus, et haige. Tema norm temperatuur on ta enese arvates 36,0. Vahepeal suutis kraadiklaasi elavahõbedasamba ajada isegi kriipsukese üle 37, aga ei palju enamat. Maicel oli teisel pool Eestit mõõtnud oma kehatemperatuuriks koguni 37,6. Sport igas vallas, ei muud. Või siis tõesti ülekoormus :).

Ees ootab kodune puhkenädal, loodetavasti saab paari päevaga jalad alla jälle.

I'm back. Tervis tundub hea, kerge ALApalavik, aga see hea minujuures. Trennis tunne hea, kõik hea. www.youtube.com/watch?v=dW2MmuA1nI4&ob=av2e

Friday, October 14, 2011

Everything happens for A reason

Veidi infot ka blogilugejatele.
"Rasked ajad", alustades kõhuvaludega, lõpetades tilguti all haiglas. Opilaud jäi seekord puutumata. Loodame, et ka tulevikus.
Positiivse poole peale saab lisada selle, et ainult ühe trenni olen pidanud vahele jätma ja massaažis hakkan ka käima nüüd. Täna käisin esimest korda.
Ja muidugi rõõm, et valud vähenevad vaikselt.

Saturday, October 1, 2011

Laupäev

Nonii, nädal ongi läbi saamas. Selle nädala treeningud on mul igastahes tehtud. Homme pean veits ema aitama, aga see pole midagi väga erilist, niiet trennina kirja ei lähe .

Täna siis: 6km jooksu, 11x40m jalalt jalale hüppeid ja 1km lõdvestavat jooksu peale. Kerged venitused ja saun ning nädal treeninguid ongi läbi.

Homme puhkan uueks nädalaks välja ja uus nädal tuleb huvitav. Tallinnas on mitmevõistluse seminar. Kolmapäeval lähen vist minagi sinna. Neljapäevast pühapäevani on laager Jõulumäel, üks mu lemmikkohti. jahihooaeg hakkas ka pihta jälle, aga sinna ma üritan jõuda ülejärgmine nädal.
Loodame, et asjad sujuvad