Robi käis täna üle hulga aja jahil. Tuli rahulolevana tagasi ja ütles, et kaks põtra metsas vähem :(. Raske on sellest hasardist aru saada, aga õnneks ei ole ta püssimees, rohkem pealtvaataja rollis. Ise ei võtaks vastu isegi seda osa mitte. Ilma osadeta ei jäeta siiski kedagi, sest varsti on oodata koju juppi surnud loomast, millega tuleb edasi askeldada just emal.
Üks hea pool on asjal ka, nimelt pole tal olnud täna aega pead valutada ega temperatuuri mõõta. Loodetavasti mõjub metsas jooksime vahelduseks hästi üüber suurtele pingutustele, mis uuest nädalast taas algavad. Lugesin eile läbi Õhtulehes ilmunud murelood Audenteses koolitatavate kergejõustiklaste teemal. Ei ole küll kunagi ise sporti rohkemal kui tervisespordi tasemel teinud, aga vahel vaatan küll murega hiigel suurtele koormustele, mis noortel kasvavatel inimesehakatistel kanda tuleb.
Koormusi pakutakse hoolega, aga taastumist mitte samasuguse kirega, sest näiteks massaaži saamise võimaluste eest pead ise hoolt kandma, kuigi see võiks ja peaks olema minu arvates ühe pingelise treeningkoormuse üks kindel osa. Kui sirvin Robi treening-päevikut, siis jooksevad külmavärinad üle selja. Aga ju nii peab, mõtlen võhikuna. Samas kui taastumine sellest meeletust pingest võtab peaaegu nädala, siis tahaks arutada kellegagi, kas ikka peab. Kui meeletu trenniga käivad kaasas seletamatud kõhu- ja peavalud või muidu halb enesetunne, siis kas tuleb seda võtta kui paratamatust või ikkagi kuulata neid signaale, millest keha märku annab ja teha kuskil korrektiive? Pärast Audentest tuleb ju ka edasi elada. Ema jaoks on siin jälle küsimuse koht, et kas jälgida seda kõike lihtsalt kõrvalt või sekkuda?
Olen kuulnud küllalt suhtumist, et need valud on sul peas ja see on psühholoogiline ja ole üle jne. Aga isegi kui probleemid on ainult peas, on need ju ikkagi pidurid, mis vajaks lahti harutamist.
Ise näen, et oleks rohkem koostööd erinevate osapoolte vahel. Miks mitte istuda kasvõi kord aastas maha koos sportlase, treeneri, arsti, massööri ja vanematega või kellega iganes veel, et läbi arutada, mis plaanis, mis on kitsaskohad ja kuidas erinevad osapooled saavad kaasa aidata nende kõrvaldamisele, selleks et realiseeruksid seatud sihid. Mul on kahju, et sellist koostööd pole. Vahest kusagil on, aga ise pole seda kogenud, igaüks nokitseb omaette, igal ühel oma eesmärk. Minu eesmärgiks on terve ja rõõmus laps :).
No vat kuhu nüüd jõudsin oma põtrade vähenemise looga. Üks on selge, et üle pika aja toimunud jahilkäik aitas Robi päeva sisukamaks muuta ja sisukam päev tähendab ka rohkem rõõmu, sest ega siin maal kahekesi emaga suurt midagi peale hakata pole. Isegi siis mitte, kui ema muudkui uusi ülesandeid välja mõtleb, mis enne talve vaja kindlasti ära teha ;). Tulebki taas tegudele asuda.
Üks hea pool on asjal ka, nimelt pole tal olnud täna aega pead valutada ega temperatuuri mõõta. Loodetavasti mõjub metsas jooksime vahelduseks hästi üüber suurtele pingutustele, mis uuest nädalast taas algavad. Lugesin eile läbi Õhtulehes ilmunud murelood Audenteses koolitatavate kergejõustiklaste teemal. Ei ole küll kunagi ise sporti rohkemal kui tervisespordi tasemel teinud, aga vahel vaatan küll murega hiigel suurtele koormustele, mis noortel kasvavatel inimesehakatistel kanda tuleb.
Koormusi pakutakse hoolega, aga taastumist mitte samasuguse kirega, sest näiteks massaaži saamise võimaluste eest pead ise hoolt kandma, kuigi see võiks ja peaks olema minu arvates ühe pingelise treeningkoormuse üks kindel osa. Kui sirvin Robi treening-päevikut, siis jooksevad külmavärinad üle selja. Aga ju nii peab, mõtlen võhikuna. Samas kui taastumine sellest meeletust pingest võtab peaaegu nädala, siis tahaks arutada kellegagi, kas ikka peab. Kui meeletu trenniga käivad kaasas seletamatud kõhu- ja peavalud või muidu halb enesetunne, siis kas tuleb seda võtta kui paratamatust või ikkagi kuulata neid signaale, millest keha märku annab ja teha kuskil korrektiive? Pärast Audentest tuleb ju ka edasi elada. Ema jaoks on siin jälle küsimuse koht, et kas jälgida seda kõike lihtsalt kõrvalt või sekkuda?
Olen kuulnud küllalt suhtumist, et need valud on sul peas ja see on psühholoogiline ja ole üle jne. Aga isegi kui probleemid on ainult peas, on need ju ikkagi pidurid, mis vajaks lahti harutamist.
Ise näen, et oleks rohkem koostööd erinevate osapoolte vahel. Miks mitte istuda kasvõi kord aastas maha koos sportlase, treeneri, arsti, massööri ja vanematega või kellega iganes veel, et läbi arutada, mis plaanis, mis on kitsaskohad ja kuidas erinevad osapooled saavad kaasa aidata nende kõrvaldamisele, selleks et realiseeruksid seatud sihid. Mul on kahju, et sellist koostööd pole. Vahest kusagil on, aga ise pole seda kogenud, igaüks nokitseb omaette, igal ühel oma eesmärk. Minu eesmärgiks on terve ja rõõmus laps :).
No vat kuhu nüüd jõudsin oma põtrade vähenemise looga. Üks on selge, et üle pika aja toimunud jahilkäik aitas Robi päeva sisukamaks muuta ja sisukam päev tähendab ka rohkem rõõmu, sest ega siin maal kahekesi emaga suurt midagi peale hakata pole. Isegi siis mitte, kui ema muudkui uusi ülesandeid välja mõtleb, mis enne talve vaja kindlasti ära teha ;). Tulebki taas tegudele asuda.
No comments:
Post a Comment