Total Pageviews

Monday, December 31, 2012

Vägevat lõppu ja head uut!

Sain äsja sõnumi, et kaks laagerdajat - Robi ja Kristella Jurkatamm on jõudnud õnnelikult Lissaboni. Enne aastavahetust peaksid nad veel kindlasti ka Farosse jõudma ja siis seal, või juba oma kaheks nädalaks reserveeritud peatuspaigas, uuele aastale "tere tulemast!" hõikuma.

Aastalõpp kujunes äärmiselt liigutavaks. Robi juba tänas oma FB lehel kõiki, kes aitasid teoks teha laagri, millest ta pikalt unistanud oli. Täna sain üllatus-annetuse, kommiraha ülekande Enelilt, mis oli nii uskumatult armas, et ajab kohe liigutuspisara silmanurka. 

Loodan väga, et laager annab soovitud ja oodatud laengu mõlemale noorele sportlasele ja nad pakuvad meile kuhjaga toredaid elamusi juba eelseisval sisehooajal. 

Kuna süüa on nad lubanud kohapeal ise teha, siis Robi varustas end enne minekut kõige olulisemaga ehk herkuloga. Usutavasti mahtusid need kotid lubatu kaalu sisse, kuhu lisandusid peale herkulode (loe: jämedad kaerahelbed) ka ports maitseaineid ja makarone. 

Aktiivne trenn Andrei Nazarovi käe all koos Pascal Berenbruchi ja Ksenija Baltaga algab esimesel võimalusel. Koju tagasi jõuavad kaks sälgu 15. jaanuari õhtul. Robi jaoks on esimene ja ühtlasi sisehooaja üks olulisemaid võistluseid 1.-2. veebruaril Lasnamäe hallis toimuvad Eesti mitmevõistluse meistrivõistlused. 

Juba jaanuari alguses hakkan ootama uudiseid ka Ameerika mandrilt. Praegu aga

TOREDAT AASTAVAHETUST ja HEAD UUT AASTAT!



Tuesday, December 25, 2012

Kokkuvõtte tegemise ja ettevaatamise aeg

Jõulud on sama hästi kui läbi, aastast rääkimata. Enne kui soovida kõigile head, mõtlesin punuda väikese kokkuvõtte olnust.

2012 oli Robi jaoks pinev ja keeruline aasta, mis algas mäletavasti esimese tõsise vigastusega talvistel mitmevõistluste eestikatel. Tagareis, mis oli ta enese sõnul kahtlases seisus juba aasta alguses, andis lõplikult järele 12. veebruaril juuniorite seitsmevõistluse teisel päeva tõkkeid joostes. Aasta esimene eesmärk - teha üle Sven Reintaki juuniorite 7-võistluse tulemus lendas koos sellega vastu taevast.

Edasi oli oluline saada terveks, uuendada 10-võistluse tulemust ja pääseda sellega Barcelonasse MMile. Tänaseks on teada, et see eesmärk täitus, kuigi oluliselt korrigeeritud tulemusega kui oli esialgne eesmärk, aga mis peamine - tervelt välja tulles kõigest.

Aastasse mahtus 8 üksikala rekordiparandust, lisaks 10-võistluse tulemuse viimine 7583 punktini, mis tagas suvisel MMil 5. koha, neljas koht jäi vaid ühe punkti kaugusele. Neil võistlustel kogutud punktisumma jääb läbi aegade Eesti juuniorite 10-võistluse tulemustest alla vaid Valter Külveti omaaegsetele saavutustele.

2012. aasta juuniorite maailma edetabelis oli Robi oma MMi tulemusega 7. kohal, Euroopa edetabelis jäi kolmandaks. 

Kõige selle eest suruti aasta lõpus käppa ja kuulutati parimaks kergejõustiklaseks juuniorite vanuseklassis, Eestis mõistagi.

Esimene toetaja

Me, pean silmas ennast ja oma lapsi, oleme olnud üsna kehvad toetuse väljaajajad. Ikka püüad ise hakkama saada ja kui ei saa, siis vajadusi kärpida. Täna just arutlesime, et kust maalt peaks hakkama inimese huvitegevust või harrastust toetama laiemalt. Tundub, et see aeg on Robi puhul käes. Aeg saabub siis, kui oled tõestanud, et suudad pakkuda midagi ka teistele, midagi oma tegevusega tagasi anda, olgu see siis või positiivne emotsioon või ennekõike just positiivse emotsiooni eest, sest see kipub olema üheks suuremaks defitsiidiks tänases elus.

Olin väga ja äärmiselt üllatunud, kui meie õue sõitis ühel kaunil pärastlõunal Tiit naaberkülast, et anda teada mehest, kes oleks valmis Robi tegemisi miskitpidi toetama. Selleks toetajaks on olnud sel aastal Elmar Meikup, kelle kanda on olnud kõik Robi massööri kulud. Minu jaoks tähendas see säästu kuni 100 euri kuus, Robi jaoks kindlust, et saab vähemalt kord nädalas ilma rahale mõtlemata massaažis käia. Tuhat tänu ja rohkemgi veel.
Suvised söögimured Tallinnas trennis käies aitas lahendada Magistrali Bistroo. Nemad leidsime tänu Kairele, kes saatis laiali kirjad erinevatele pealinna söögikohtadele. Magitral oli ainus, kes reageeris.
Kui nüüd sõber Lauri poolt Robi arvele masktud preemiad maha arvata, siis sellega ongi asi piirdunud. Loomulikult on suurem osa kulusid katnud spordikool ja teise suure osa ka klubi, aga alati tuleb valmis olla kiirete kulutuste katteks perel.

Oleks ma teadnud, et lisalaager Portugalis nii raskelt sünnib, kas  ma oleks siis sellega nõustunud. Ei tea. Eelmisel talvel jäi soojamaa laager kasutamata. Vahest oleks just see aidanud talvist vigastust vältida? Jälle ei tea.
Igatahes on nüüd piletid ostetud, mis tähendas väljaminekuna 342 euri, lisaks majutus kaheks nädalaks, mille suuruseks kujunes 400 euri. Sellele lisandub kohapealne söögiraha, ja isegi kui arvestada, et pudru hommikuks teevad ise, siis ikka vähemalt 15 euri päeva kohta, ehk kuskil 200 euri. Ongi kokku 900 euri. 
Õnneks nad lähevad Portugali koos Kristella Jurkatammega, mis tähendab, et ehk saavad toidupealt kahekesi elades ja toimetades veidi kokku hoida, aga lennukipiletite ja öömaja pealt enam kokku ei hoia. 

Enese jaoks on see olnud tõeline keemia, sest Robi pole ju ainuke laps. Martal avanes samal ajal võimalus teha oma kooli praktika (õpib puitmööbli restaureerimist) Tansaanias. Tema piletid edasi-tagasi läksid maksma üle 600 euri. Millal ma neist väljaminekutest ükskord taastun, on praegu keeruline hinnata.  

Igatahes kohviku tegemine Pärnus tasus end igati ära, sest kookide müük läks hästi. Aga meil Elekaga olid ka "issand-kui-head-koogid"! 


Kulud sain tasa ja 100 euri söögiraha ka Robi jaoks kõrvale pandud. 

Pärast eelmist blogipostitust on olnud suureks toeks teadmine, et nii mõnigi hakkas neil päevil vähemalt mõtlema sellele, et võiks samuti Robi ponnistustele õla alla panna. 

Suur vend Siim astus reaalse sammu. See samm oli tegelikult kohe väga suur ja tähendab minu jaoks justkui ühe maailma lõppu ja teise algust - ta asutas MTÜ KRS Sport.  MTÜ olemasolu võimaldab tal ta enese sõnul leida lihtsamalt sponsoreid või siis vähemalt ise toetada oma väikevenda ilma täiendavate maksude lisandumiseta.
Kui aega üle jääb, siis küsin endalt vaikselt - kas me (ma) saame selle kõigega hakkama? Õnneks palju aega üle ei jää ja elu on näidanud, et tahe võib olla paljudel, aga tegusid tuleb ikka ise teha.

 Siin kohtusid andmisrõõm ja saamisrõõm

Äsja teatas Robi, et sai esimese toetuse oma Portugali laagri kulude katteks, mis ei tulnud emalt ega vennalt. Juhhei! Kui saan loa, siis avaldan lahke toetaja nime. Seniks aga kaunist olemist ja homseusku kõigile siin ringikondajaile!

Soovin uude aastasse palju kauneid hetki, mille peale vajuks suu sama pärani nagu Martal

Wednesday, December 19, 2012

Viimased rekordiparandused ja vajadus toetaja järele

Kes oleks seda osanud arvata, et aasta viimased päevad veel juuniorite rekorditele parandusi toovad, aga teinekord sünnivadki kõige suuremad asjad just seal, kus oodata ei oska. Täna toimusid Audentese jõuluvõistlused, kus Robi heitis viimast korda 6 kilost kuuli ja jooksis 60 meetrit. 
Nädalavahetusel kodus tegi kaks õhtut järjest sauna ja lisaks leotas oma varbaid kuumas sinepivees - nohu, mis muud. No läheb ja võistleb veel kui suudab, mõtles, ja läks, et paugutada.

Praktiliselt aasta tagasi, ehk siis 3. jaanuaril 2012 lendas kuul 14.90. Suve jooksul ta seda korrata enam ei suutnud ja nüüd, otsaga tagasi vastikult külmas talves lendas kuul jälle - 15.15 on uueks isiklikuks rekordiks ja see ka jääb, sest juuniorite klass saab läbi ja uuest aastast tuleb hakata maadlema kilo raskema raudkeraga.
Veel suurem üllatus oli 60 meetrit. Minu jaoks muidugi. Varasem isiklik 7,03 sündis 2012 veebruaris, 19. detsembrist on uueks märgiks 6,97

Rõõmustan vist imelike asjade peale, aga näe rõõmustan siiski. Mõni asi teeb murelikuks ka siin aasta lõpus ja see on mõistagi raha. Uue aasta alguses plaanib Robi minna Portugali laagrisse. Või mis plaanib, isegi piletid ostsin ära, aga sellest jääb väheks, sest elamiseraha ja söömise raha mul enam pole. Imelik, miks ma siis piletid ostsin, võib tekkida küsimus, aga mis sest küsida, kui teine tahab ja leiab, et on vaja ja see oli minu toetamise võimalus. 
Suur venna ehk vanem poeg lubas saata mõned kirjad laiali lootuses, et ehk leidub keegi, kes oleks valmis laagrisseminejat toetama. Ma ei oska isegi kirju kuskile saata. Ainus, mida suudan ise välja mõelda, on teha rohkem tööd, aga isegi siin tuleb piir ette - rohkem kui 24 tundi öö-päeva keegi ei anna. 

Kui blogi veergudel käijatel on häid ideid ja mõtteid, siis kõik on teretulnud. Täna näiteks helistas mulle mu oma venna, kes ütles, et tema tahaks ka panuse anda. Küll see oli armas. Oleks õdesid ja vendi rohkem,  mõtlesin, oleks, kellega seljad kokku panna, aga on nagu on. 
Kuskilt see lahendus kindlasti tuleb - jõulud ju!

Reedel ja laupäeval näiteks müün Pärnus Maarja-Magdaleena Gildis oma kooke. Kui ostjad leidub, siis tulu läheb Robi Portugali laagri toetuseks :).

Saturday, December 1, 2012

Robi - U20 juuniorite klassi parim



Kergejõustiku aastal 2012 on joon alla tõmmatud. Parimad pärjatud, teistel tublimatel hammas verele aetud ja loodetavasti rühivad nad nüüd trennisaalides veel suurema hooga, et uuel aastal tõestada, kes tegelikult Liivimaa parim ratsutaja.

Minupoolne ennustus pidas paika päris meeste ja naiste, U23 ja U20 mehe osas. Ülejäänuga panin puusse. Teinekord tean, et parima valimisel on vaid üks kriteerium ja see on koht rahvusvahelistel- või tiitlivõistlustel. Robi tuletas meelde oma kunagi öeldud seisukoha, mille olen isegi korra siia kirja pannud. Kordan üle - tähtis on koht, mitte tulemus. Sinu rekord võidakse üle teha, aga saadud tiitlit või kohta tiitlivõistlustel ei võta keegi. Vaielda ju võib, aga võitjate üle kohut ei mõisteta. 

Parim U20 naine oli Grete Šadeiko, kelle puhul sai määravaks 9. koht suviselt juuniorite MMilt. Hurraa!

 Grete Šadeiko
Parim U18 noormehe tiitliga mõnuleb nüüd kodus Ats Kiisa, kelle kuul lendas tublilt Balti maavõistlustel. Hurraa!
Kergejõustikuliidu peasekretär Sirje Lippe, Ats ja Ants Kiisa, Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi

Parim U18 neiu oli Reena Koll, kes juuniorite MMil oli teivashüppe 10. koha omanik. Hurraa!

 Preemia Reenale

Meeskonda ma oma eelmises postituses isegi ei pakkunud, aga kui oleks, siis oleks valinud jumal ise teab kelle. Parimaks osutus Euroopa KV heitealade meeskond koosseisus Risto Mätas, Genro Paas, Martin Kupper ja Kristo Galeta. Hurraa neilegi!

 Parima meeskonna pärjamine

Kui nüüd keegi küsiks, et kuidas oli, siis vastaksin, et oli kah. Kurb oli see, et suurem osa mälestus-, toetus- ja tänumeeneid  jäid üleandmata, sest põhjusel või teisel ei olnud tänatavaid kohale tulnud. 
Üleliia suuri üllatajaid samuti lõppenud aasta ei pakkunud või isegi kui pakkus, siis ei leidnud see märkimist, sest tulemused jäid kohtade varju. Kui ikka tuleb valida maailmarekordi või maailmameistri vahel, siis kumma te valiksite? Sellega ei taha ma sugugi öelda, et premeeritud omi preemiaid ei vääri. Muidugi Väärivad! Hurraaa! Aga tahaks teistele ka pai teha, sest nemadki on väärt, eriti kui kotipõhjas on rekordite parandusi ja suuri eneseületusi. 

Pidulikkust lisasid üritusele noored Arsise kellade ansamblist. Mulle isiklikult meeldib kellamängu kuulata ja meeldis ka seekord. Aitäh! Oligi kõik. Veidikene veel veini, suupisteid, kohvi, konjakit  ja minek. 

Noore sportlase kõht korises, mis tähendas telefonikõne suurele vennale, kes pani kiiresti ühes toredas söögikohas kinni laua ja läinud me olimegi. 


Robi lemmiktoit oli lemmikkoha menüüst küll kustutatud, aga sobitas endale pärast pisikest mõttetööd mõned rohelised lehed kanavigurite kõrvale, mis tähendas, et koju jõudes võisime ikkagi otse voodisse maanduda. 

Täna on hingetõmbepaus, millel ei ole antud kaua kesta, sest juba homme hommikul kihutavad mitmevõistlejad Võrumaale laagerdama. Edu neile! Sisehooaeg ei ole enam mägede taga. 

Ja veel. Olin siiani arvamusel, et mu alatasa ebaõnnestuvate piltide põhjuseks on kehv fotokas. Pärast seekordset pingutust sain aru, et fotokal minu käes pole vahet - ma lihtsalt ei oska pildistada. Aga kannatage ära, näod on ikka ehk tuntavad :)

Klubi Järvala treener Leonhard Soom, tubli Robi ja veel tubli treener Tõnu Kaukis