Total Pageviews

Thursday, April 10, 2014

Maicel "tembutab" jälle


Just sellise mõttega läksin ma eile magama, kui olin saanud teada tema kõrgushüppe tulemuse 2.16!!!
Kogu eilne võistluspäev oli kaasaelamist väärt: 100m - 11.18; kauguses 7.36, kuul - 14.43, kõrgus 2.16 ja 400m 51.48.
Kuidas koguda 10-võistluses 8000 ja rohkem punkti? Vastus: esimene päev tuleb lõpetada punktidega 4000+! Maicelil on see tehtud, avapäev lõppes 4177 punktiga. Ja seda kõike hooaja esimesel oma kooli mitmevõistlusel, vahetult pärast sisehooaega, mille sisse mahtus kolm tugevat seitsmevõistlust!!
 
Maicel on SUPER, ma ütlen! Kui super ja miks super, selgub täpsemalt päeva jooksul.

Teine päev on alanud, Maiceli jaoks tõkkejooksus (110m) ajaga 15.03 ja kettaheites tulemusega 46.56.

Eilse päeva lõpetas poiss, ei siiski mees juba, 8223 punktilist isikliku rekordi graafikut 26 punktiga edastades. Täna andis kahe esimese alaga veidi tagasi, aga pöidlad pihku, sest teivashüpe ja odavise on ees. Teivashüppe tulemus olemas, täna 4.95. Ja nüüd ka oda 58.56. Maiceli koolivend Garrett viskas oda 66.69 ja kihutas selle viskega punktiarvestuse Maicelist hooga mööda. Pikalt mõnepunktilise eduga Maiceli ees olnud Zack Ziemek andis aga just 52,23-se oda tulemusega punkte nii palju ära, et kukkus nüüd 56 miinuspunktiga Maiceli taha. Tuleb põnev 1500. Nii oli. Maiceli aeg 4:38,45 oli peaaegu 10 sekundit parem kui koolivend Garrettil, aga 46 punkti jäi teda ikkagi esikohast lahutama. Samas punktisumma 8123 on hooaja avavõistluse kohta ikka väga võimas! Me oleme uhked sinu üle, Maicel-poiss! Ja väga rõõmsad ka!

Maicel-poiss, treener Petros Kyprianou ja Garrett Scantling
Tegelikult ei olnud need ju võistlused, kus peaks kindlasti isiklikku rekordit püüdma või ootama. Tegemist oli oma kooli võistluste, 10-võistluse hooaja avavõistlusega. Magusamad võistlused ja suuremad ootused pöidlahoidjate jaoks ja kindlasti ka Maiceli enda jaoks on alles ees.

Aga siiski, palju meil on hetkel Eestis selliseid 10-võistlejaid, kes suudavad lõdva randmega minna peale ka nö reavõistlusele ja teha seal 8000 punkti lähedast või enamat tulemust. Viimasel neljal aastal on sellega hakkama saanud ainult Maicelist 10 aastat vanemad mehed Pahapill ja Raja, kus juures 2012 oli Eesti jaoks sedavõrd õnnetu, et 8000 punkti või isegi selle lähedast tulemust ei õnnestunud kellelgi ette näidata.

Miks ma seda siin praegu kirjutan, võib mõni aktiivsem blogilugeja mõelda? Sellepärast, et ma mõtlen. Mõtlen sellele, et märtsi lõpus, pärast seda kui olin kogu hingest kaasa elanud Robi hooaja esimesele 10-võistlusele ja elamise jäljed sesse samasse blogisse jäädvustanud, helistas mulle Maire Aunaste. Mõnikord ta ikka helistab. Minu jaoks tore inimene, kelle kõned alati meele rõõmsaks teevad ja sageli üllatusi pakuvad. Seekord ka. Maire oli samuti sattunud lugema blogi ja tema, spordist 100 valgusaasta kaugusel asuv telediiva, arvas selle põhjal, et ma olen vähemalt mitmevõistluse kohapealt kindlasti juba targem kui Lembitu Kuuse või Elar Osila ja ta tahaks hirmsasti, et ma tema saatesse läheks, sest tal on soov näidata Eesti rahvale, kuidas üks lapsevanem oma lapse pärast hulluks läheb :).

Võtsin hetkeks pausi, sest ega see polnud Mairel esimene katse mind ekraanile meelitada. Ekraani taga oleme koos küllalt olnud, ju ta tahab vahelduseks proovida, kuidas oleks koos selle ees seista, mõtlesin. Enamasti olen tema ideid võtnud kui järjekordset sõõmu head huumorit, aga seekord tundus tal tõsi taga olevat ja mina, olles veidi hingetõmmanud, pakkusin omalt poolt välja, et hea küll, aga kui, siis ma ei tuleks üksi. Robi pole viimasel ajal millegi erakordsega silma paistnud, kui vigastus välja arvata, aga vaata Maicel, sellest mehest peaks küll rääkima ja miks mitte teha seda tema isa abiga. Eesti rahvas, vähemalt sporti servapidi jälgiv rahvas on juba ammu tahtnud näha meest, kes paneb oma poja nimeks Maicel, mida tavaline kartulikoore eestlane ei oska väljagi öelda ja siis lennutab selle võõrapärase nimega poisi veel laia ilma tegusid tegema. Ütlesin Mairele, et Maiceli isa tunnen ainult tänu mitmevõistlusele ja tuttavaks saime ka ainult tänu sellele, et meie poegadel on üks armastus. Pean silmas sporti. Pealegi oleks Maiceli isa Toomasega  muretu minna kuhu tahes, sest ta on suuteline isegi Maire Aunaste pikali rääkima.

Arutasime Mairega põgusalt, millele võiks keskenduda, mis oleks olulised teemad ja andsin pooliku nõusoleku ära, lubades rääkida ka onu Toomasega. Toomas, tundus mulle, ei punninud kah väga vastu, sest eks temalgi ole suure rõõmu kõrval üht-teist hingel, pealegi on tal spordis sees ju koguni kaks poega, teine lööb laineid käsipalliga.

Selle nädala keskel helistas Maire uuesti. Sain kohe aru, et midagi on valesti. Arvasin, et ta ei olnud meili kätte saanud, lubasin ju saata isa Toomase telefoni, aga probleem polnud selles. Tal oli just lõppenud toimetuse koosolek, kus tema idee, kutsuda saatesse oma laste kaudu naha ja kõrvadega spordiellu sukeldunud lapsevanemad, naerdi välja. Pühapäeva hommikul ei huvita televaatajaid tundmatud inimesed, oli talle öeldud. Ja tõesti, mida oleks meil olnud näidata - isegi neid samu lapsi pole käepärast võtta. Arvan, et suutsin Mairet veidikenegi lohutada, sest olen ju ise toimetaja olnud ja tean kui ebameeldiv on öelda inimesele, kelle sa oled suutnud ära rääkida, et tead, tegelikult ei huvita sina ja sinu teema kedagi teist peale minu enese. Ja ausalt öeldes meil kah kergem, saab oma rutiinis rahus edasi tiksuda, aga ometi.... Miski jäi häirima...

Kõige rohkem vahest kõikide ütlemiste vahelt see, et tundmatud inimesed kedagi ei huvita, eriti pühapäeva hommikul. Mitte et meie peaksime kellelegi huvi pakkuma, aga tegelikult on see tuntud inimeste "lüpsmine" üks põhjus, miks ma ise näiteks ei viitsi enam ammu  vaadata neid nn meelelahutussaateid, kust jooksevad läbi ikka ühed ja samad näod. Ikka need, kes vaatavad sulle vastu online meediast või poodide riiuleid täitvatelt kaanepiltidelt. Müüginumbrid kinnitavad, et see töötab. On inimesed, kes ostavad ja vaatavad ja teised, väike vähemus, kes kaugenevad, ei osta ega vaata....

Nn tavalised inimesed müüvad siis, kui on skandaal. Nii oli ka Mairele öeldud, et vaata, kui ta räägiks sellest, kuidas ta oma neli last pidi oma jõududega üles kasvatama, siis see vahest oleks midagi, aga muidugi mitte pühapäeva hommikusse. Sellest ma ju ei oleks rääkinud. Seda enam, et vilka kohtutäituri abiga said lapsed isa poolt oma ettenähtud miinimumi aja jooksul kätte.

Blogilugejatelt kogunenud tagasiside põhjal olen aru saanud, et sel lehel siin on kujunenud oma fännid. Ma ise fännaks ka sarnast blogi, sest ajal, mil hakkasin rohkem kokku puutuma tippsporti pürgiva noore inimese teele sattuvate probleemidega, oleksin samuti tahtnud lugeda või teada saada kellegi kogemustest, kes on sellise tee varem läbi käinud. Sellepärast oleksin olnud valmis minema ka saatesse, et jagada omi muljeid. Mitmevõistlus on tegelikult lahe ala. Sa istud areenil kaks päeva järjest, pinged on kogu aeg üleval ja ümberringi ikka ühed ja samad näod. Ma ei ole aktiivne suhtluse alustaja. Olen ju tegelikult spordis võhik ega kipu oma võhiklikkusega laiutama mujal kui nendel lehkülgedel. Seepärast olen ma väga tänulik neile vanematele, kes on ise teinud esimese sammu  suhete loomise käänulisel teel. Näiteks Markus Leemeti ema mäletan esimest korda ajast, kui me pojad võistlesid B-klassis. Algas seitsmevõistluse viimane ala. Robi ja Markus olid jõudnud sinna üsna võrdsete tulemustega, poisid olid 1000 m stardis, pealtvaatajad pingul nagu pillikeeled ja korraga kuulen oma seljataga arutamas inimesi, et kui ta nüüd pingutaks, siis võiks isegi võita. Jutt ei olnud Robist.  Ma ei julenud üle õla vaadata, aga ma teadsin, et kellest tahes nad räägivad, minu oma sel distantsil see poiss üle ei jookse. Nii läks, Robi võitis ja Markus jäi tollest ajast minu vaatevälja. Markuse emaga tuttavaks saime alles aastaid hiljem, ikka tänu sellele, et ta ühel võistlusel ise otse minu poole pöördus ja pöörduma julgustas või vähemalt vahendajaks oli see sama blogi, mida ma selleks ajaks juba innuga pidama olin asunud.

Maiceli isaga saime tuttavaks alles pärast seda, kui meie kolm aastat ühes toas elanud poegade teed hakkasid lahknema. Sotsiaalmeedia ja telefoni vahendusel oli vajadus kontakteeruda juba varem, seega oli asjade loomulik käik, et ühel päeval jooksime ka võistlustel kõhtupidi kokku. Juttu jätkub alati kauemaks, teemaks muidugi kõik, mis puudutab poiste sporditegemist ja sellega seonduv.

Mõnikord me vaidleme, sest Toomas on kirglik vaidleja või siis lihtsalt kirglik kõneleja, kellele on raske midagi vahele öelda, kui ta hoogu satub. Ühes asjas, usun, oleme me ühte meelt ja ju me oleks selle ka saates teemaks võtnud. Nimelt lastetoetuste jagamise küsimuses. Vabanda, Toomas, kui ma liialdan, aga mulle tundub, et ei sina ega ka mina kirjutaks alla praegusele lastetoetuse tõusule. Ma ju võiks, ikkagi neli last üksi suureks kasvatanud, aga just sellepärast teangi, et 20 eurot rahakotis siia või sinnapoole ei kaalu mingil juhul üles seda turvatunnet, mille annaks teadmine, et riik panustaks huviharidusse, teeks selle kõikidele lastele kättesaadavaks. Et leitaks viis, kuidas panustada ja motiveerida inimesi, kes on valmis lapsi ja noori juhendama. Kaugele paistab  ära, et vähemalt kergejõustikus on ala juurde jäänud ainult üksikud fännid, kelledest enamikel kipub aastaid olema 50+ ringis.
Paarikümne euro lisandumine raskustes pere eelarvesse kaob kui tilk merre. Raha kulub esmavajadustele nagu mutiauku. Keegi ei saa sellest rikkamaks, aga mis veel olulisem, see ei aita toimetulekuraskustes lapsi nende hobidele lähemale. Söögilauale me kombineerime ikka miskit, aga kuidas kombineerida igakuised huviringe, trenne, hobidega tegelemisi??? See küsimus seisab püsti paljude laste ja nende vanemate ees.

Aitab, sest tegelikult on probleemid probleemide ja rõõmud rõõmude jaoks. Täna oli rõõmu päev. Keegi tundmatu Maicel Uibo kogus mitmevõistluses taas lõdva randmega kokku üle 8000 punkti. On põhjust shampust juua ja edasi minna! Proosit tundmatutele vanematele ja vanavanematele, sugulastele ja tuttavatele, kõigile, kel on õnn tunda ühte tundmatut suurust!