Total Pageviews

Friday, July 24, 2020

Lõpp ei tähenda lõpetamist

Olen siinses kanalis lubamatult pikalt vaikinud. Vaikinud isegi selle järel, kui maikuine Postimees tõi ära intervjuu Robiga, mis algas pisut sensatsioonilise pealkirjaga, lubades lõpparvet spordiga.

Püüdes situatsiooni, mil selline arvamus ilmnes, sisse või tagasi vaadata, siis mõistan neid sõnu, kuigi täna on ta oma toonast seisukohta hakanud täpsustama. Tippspordi kõrvale jätmine ei tähenda lõpparvet spordiga, ütleb ta nüüd. Kui sa oled kogu oma teadliku elu olnud spordis, elanud koos igapäevase eneseületamise vajadusega, siis sellest välja tulla ühe ropsuga ei olegi nii kerge. Võib-olla ei ole elustiilist kui sellisest täielikult loobuda üldse võimalik, midagi jääb. Aga jah, vähemalt ühe aasta, lubab ta, jätkab veel ka pingutust nõudvate eneseületustega.

Pingutust need eneseületused nõuavad, sest enam pole tegemist lusti ja lillepeoga, kus ettehooldus on ees ja taga. Nüüd nõuab oma osa töö, mis võimaldab äraelamist ja sporditegemine jääb pigem kõrvalhobiks.
Tegelikult sain isegi nn lõpetamise avalduse tegemise ajal aru, et see ei saa tähendada lõppu, sest selle kõrval oli antud lubadus teha veel vähemalt üks võistlus 8000 punkti lähedal või üle, millest võiks kujuneda nö tänu-võistlus sõpradele. Kes vähegi on mitmevõistlusega kursis, see mõistab, et selline lubadus tähendab tõsist pingutust e jätkamist.

Lõpetamise jutt olukorras, kus Georgia ülikooli juurde Petrose käe alla siirdub ka Janek Õiglane, muutub veel õhemaks. Tõsi, mais see vist veel 100% kindel teadmine ei olnud, kuigi jutud olid õhus. Aga mais oli selge, et ellujäämise nimel tuleb panustada tööle, nagu ta toona ise kirjeldas,  vahel koguni 12h ööpäevas ja sealt ka mõistmine, et pärast sellist pingutust sama palju spordile aega leida on keeruline. Enese äraelamise kindlustamisega sai ta hakkama ja selle üle on mul emana ainult hea meel. Vahepeal oli kiusatus saata oma viimased säästud kõik talle, aga Robil oli uhkust ja närvi mind kõrvale lükata. "Ma pean oma raskustega ise hakkama saama," olid ta sõnad ja lubadus, et enne kui päris kokku kukkuma hakkab, annab ikka märku. Siiani on püsti püsinud ja koguni nii uljalt, et julgeb öelda - lasen edasi ka spordi rindel. Esimeseks sihiks on kohalik võistlus. "Kohaliku" all tuleb siin mõista võistlemist Athensis, nende ülikooli staadionil. Ütleb, et lootus on teha tulemus, mis tagaks kutse Götzisesse järgmisel aastal. Kui nii läheks, siis mina muidugi rõõmustaks, elaks kaasa ja hoiaks mõlemat pöialt ta unistuste täitumiseks.

Ainus, mis mind isiklikult jätkamise juures ärevaks teeb, on suhted Eesti kergejõustikuliiduga. Kogu loobumise jutu puhul tundsin nimelt enam kergendust, et lõppeb suhtlemine selle organisatsiooniga. Võlad said tasutud, joon all ja unustatud. Mõistan nüüd, et iga toetust, mis sealt poolt tuleb, tuleb võtta kui potentsiaalset võlga. Seepärast on mu ainus soov, et kui võimalik, siis tõesti vähemalt ilma liidu kaudu tulevate "toetusteta". Ma ei saa öelda, et neist toetustest pole mingil ajal mingit abi olnud, aga sellega kaasnenud närvide mäng ja lõpuks kuskilt tekkinud võlg, mis jäigi mu jaoks segaseks, see kõik on jätnud halva maitse suhu. Rohkem ei soovi. Või lõpuks, mis siin minu soovida, ikkagi suur mees juba ja ajab ise oma asju.

Käesolev suvi Eestis, ilma pidevate trennis olemisteta,  on olnud tore. Robist on saanud lemmik "onnnu" oma vennalastele ja tõenäoliselt saab ta hakkama konkurentsiheitluses samale tiitlile ka kõige värskema, väikese õetütre puhul. Elu läheb igal juhul edasi ja igal juhul toetan ma kõiki oma lapsi nii headel kui ka halvematel päevadel. Tulgu, mis tulema peab ja saagu teid palju!


Ruben sai "onnnult" traktori
 

Lahutamatud
 

Parim paik magamiseks
Esmakohtumine uue imega