Võistlustejärgsed jagamised

Katsun ikka veel harjuda ja aru saada, mis Robiga viimasel võistlusel toimus. Praegu ei ole käes just kergeimad päevad tema elus. Kooli asjadega oli vaja saada ühele poole, aga see oli vast isegi kõige lihtsam ja sellega kõik korras. Elu ennast on  vaja korraldada või mis veel keerulisem - teinekord hakkab elu end ise korraldama. Siis ei muud üle kui sammu pidada, vaimu tugevana hoida ehk olla ja jääda kapteniks oma enese elulaevas.  

Lisaks veel väiksemaid või suuremaid probleeme füüsilise tervisega, alates kas või sellest, et geneetiliselt on laps saanud tema enese sõnul kaasa ema nina. Kui mul omal pole oma ninaga häda midagi, siis tema jaoks ei andvat nina piisavalt õhku peale. See pidavat olema põhjuseks, miks ta peab näiteks 1500 meetrit jooksma lahtise suuga. Nagu sel viimati saadetud pildil näiteks.

1500 meetrit Knoxvilles

Vaatan, et tagapool jooksva Derek Jakobuse suu on samuti lahti unund. Ei tea, kas tal ka tegu emalt saadud kehva ninaga.

Tegelikult on hoopis toredam vaadata jalgu. "Kuidas on see võimalik, et Robi jookseb ühtlaselt hästi nii 100 meetrit kui ka 1500", on sageli küsitud. Minu meelest on vastus siinsel pildil näha - ta ei jookse, vaid lendab. Maad puudutab harva kui üldse.

Tegelikult on tagantjärele tore nalja teha, aga asi oli naljast siiski üsna kaugel. Robi tunnistas, et ta tõsiselt põdes enne võistlust. Oluline oli teha vähemalt 7505 punkti, mis teoreetiliselt oleks võinud tagada pääsu 6.-9. juunini toimuvale NCAA-le ehk Ameerika üliõpilaste meistrivõistlusele. Neile võistlustele pääseb 24 üliõpilas-sportlast igalt alalt. Loeb selle aasta tulemus. Seega 24 hulka pääsemises oli küsimus. Küsimus sai lahendatud mitte alumise piiri, vaid pigem ülemise piiri järgi. Oma 7934 silmaga on ta Johannes Ermi (8020) järel 5. positsioonil hetkel. 

Saan aru, et selline tulemus oli suureks üllatuseks ka Robile endale, kes kirjutas nii: "Reaalselt sain viimase kolme nädalaga teha ainult 2 x 400m trenni, üks kord ketast ja üks kord tõkkeid. See oli kõik. Proovisin väikseid asju tehes mingitki vormi sees hoida ja sellele vaadates läks väga hästi."

Skype'i kõnede põhjal tundus uskumatu, et ta üldse midagi teha suutis, sest oli aprillis trennis seljale häda teinud nii, et oli seganud isegi käimist. Minu küsimusele, et miks ta ennast trennis sedasi lõhub, kas ometi ei õpi ükskord, kuidas end hoida, vastas, et need kel talenti pole, ei saa ennast trennis tagasi hoida. 

Saa sa nüüd aru, kas seda talenti siis on või pole. Mitmed asjatundjad on pakkunud, et pole. On ainult kõva töö. Vahest tõesti. Aga kas pole juba seegi osa talendist - suutlikkus, oskus ja vastupidavus koos järjekindlusega teha kõva tööd. Tööd tehes ikka kiiremini, ikka kaugemale, ikka kõrgemale.

No jah, kõrgele seekord ei lennanud, aga siinkohal hindan tema tarkust - kui pole vaja riskida, siis pigem hoida. Seda enam, et ta tunnistas, et polnud tõesti kindel, kas suudab lõpuni kõik ära teha. Täna teame, et suutis ja ise tundis heameelt selle üle, et ei tundnud tegelikult võistluste keskel valu. Ütles, et eelmisel suvel Kadriorus põlve vigastusega ja hiljem MMil oli võistelda ja samal ajal valuga heidelda oluliselt raskem.

Nüüd, kus põlv enam häda pole teinud, oli eriti nauditav vaadata tõkkejooksu. Lõpuks ometi õnnestus.

Treener Tõnu Kaukise reaktsioon kinnitas nähtut: "Eriti hea oli tõkkejooks, hea rütm ja kõik tõkked puhtalt! Super töö!"

Robi polnud sugugi ainus, kellel need võistlused korda läksid. Sama suurte või veel suuremate kahtlustega läks starti Rauno Liitmäe, kes oli enne võistlust olnud arvamusel, et ega ta enamat kui 100 meetrit teha ei suuda. Trenni polnud oma probleemide tõttu eelnevalt teha saanud temagi. Aga võistlusest sai asja, tema uus isiklik on 7524 punkti, mis asetas ta NCAA paremustabelis 20. kohale ja tähendab seda, et võime teda näha kolmanda eestlasena juunikuisel 10-võistlusel kaasa tegemas. 

Markus Leemet, kes kubemelihase trauma tõttu SEC e Kagukonverentsil osaleda ei saanud, tõrjuti välja ka 24 tugevama seast. Hooaeg üliõpilasvõistluste karusellis selleks korraks tema jaoks läbi.

Johannes Erm, kellel koha pärast heidelda polnud vaja, pani end proovile kahel üksikalal - kauguses läks ainsa õnnestunud katsega korda hüpata 7.29 ja 400m läbida ajaga 48.76. Egas muud kui hoida vormi ja sealt edasi juba Eesti lippu. 

Vahva, et teid seal rohkem koos on.

Markus Leemet, Johannes Erm, Rauno Liitmäe ja Karl Robert Saluri raamivad Rauno lippu. Allkirjadega ja puha.

Robi tunnistas, et pühendab järgmised päevad taastumisele ja ravile, et siis enne NCAA-d paar nädalat korralikult trenni teha ja minna seejärel juba veidi tõsisemate plaanidega uuele võistlusele vastu. Minu arvates oli vahelduseks üsna tore vaadata üht ilma ootsuteta ja seda suuremaid üllatusi pakkuvat võistlust ehk nagu õde Kata Maria ütles - paluks rohkem säästuvõistlusi. 

Hoidke ennast, poisid!