45. mitmevõistlus Götzises sai ajalooks

Õnnelikud. Pildi tegi Jan Õiglane

Ikka veel, ikka veel on võimalik, et sa suudad vaimustuda elust määral, mis sind ennastki jahmatab.

Olen lummatud, võlutud ja lõpmata tänulik Robile, kelle tuules me sel aastal esimest korda Götzises maandusime. Nüüd ma tean ega kahtle selles, et just siin, pisikeses Austria linnakeses asub mitmevõistluse päris kodu. Linnakeses, kus majade vahel  karjatatakse kitsi, kus staadioni kõrval on ruumi lehmakarjale, kus istekohtade arvu vähesus tribüünil pole probleemiks, sest inimesed olid tulnud siia mägede vahele nagu nii oma istetete, tekkide, ketside ja botastega, et elada kaks päeva kaasa atleetidele ja seda nõnda lähedalt, otsekui toimuks kogu võistlus su oma peopesal.

Lapitekkide näitus

Robi alustas siinset võistlust täitsa normaalselt, kuigi nii kiirust, kaugust kui ka kuuli on ta parematel päevadel paremini teinud (10.71, 7.37 ja 14.33). Kõrguses ei jõudnud ta miskipärast soojenduse ajaks väljakule. Ühe katse sai teha ja siis algas võistlus. Valis enda kohta kõrge algkõrguse ega saanud sellele pihta, ei saanud midagi klappima ja kogu võistlus läkski lappama.

See oli vist esimene kord, kus ma ise pealtvaatajana ei olnud nii ärevil kui tavaliselt. Vahest just sealse õhkkonna ja müstilise miski pärast, mis mind enda lummusesse haaras. Muidugi oleks mulle meeldinud, kui Robi oleks lõpuni vastu pidanud kõigi nende vägevatega koos, aga tore oli sedagi näha, et astudes ise kõrvale, jätkas ta teiste toetamist. Devon võib kindlasti mõne punkti Robi arvele kirjutada. Robi ise ütles, et tänu teiste toetusele, pidades silmas ennekõike õde ja venda Williamseid, oma koolikaaslasi, sai ta sellise emotsiooni nagu oleks ise võistelnud.

400 meetrit siiski jooksis veel, vedades enne jooksu Austraalia atleedi Dubleriga kihla, et kes kaotab, see teeb õhtusöögi teisele. Robi kaotas. Tema aeg 48.99. Oma lõpliku punktisummaga 8185 kaheksandale kohale jäänud Cedrik Dubleri 400 meetri aeg oli 48.26.

400 finiš. Jani pilt

Plaksu ka!!!

Teisel päeval läks Robi küll ka tõkkejooksu starti, aga teadmisega, et tõketega riskima ei hakka, kuna reie lähendajalihas (mitte mingi kubeme lihase vigastus nagu tavatsetakse rääkida) vajas hoidmist paremate soorituste näitamiseks mõnel järgneval võistlusel. Neid kindlasti tuleb!

Tõketest mööda. Jani jäädvustus

Tõkete stardist oli vaja läbi joosta, et saaks kaasa teha kettaheites. Kettaheite pingutus lõppes tulemusega 41.53. Tehtud!

Õnneks pidasid Maicel ja Janek ilusti lõpuni vastu ja meil oli võimalus kõik oma kaasa võetud emotsioonid välja elada neid ergutades! Sest oli abi! Maicel läks koju pronksise tulemusega, kogudes pärast vigastust toimunud esimesel võistlusel 8353 punkti. Ilus number mu meelest.

Janeki punktisumma oli ka ilus - 8050, mis andis neil võistlustel 12. koha.

Ülejäänud võistlejate tulemusi e kokkuvõtet saab huvi korral vaadata näiteks SIIT.

10 parimat 10-võistlejat Götzises

Edasi kirjutan hoopis sellest, miks ma igatsen veel enne lahkumist siia tagasi tulemisest.

/.../ Mu jalad on alati
tuleku valmis,
juba enne kui lähen,
sean end tulekuks valmis /.../

Need read on mugandus ühest Alavainu luuletusest. Mõnikord on vaja lasta end voolul kanda, liituda heade inimestega, jagada oma rõõmu ja aru saada, kuidas koos kogetud ja tunnetatud ilusad hetked hakkavad paisuma nagu hea pärmitainas.

Kohe esimesel Götzisesse jõudmise õhtul põrkusime toreda seltskonnaga. Aitäh Rein ja Rein, Kaja, Virge, Tiia, Valev ja Toomas! Teiega kohtumine oli erakordselt lõbus, seda võiks kirjeldada kui armumist esimesest silmapilgust. Tänu teile ei olnud seekordne võistlus ainult spordivõistlus. Me vallutasime tantsuplatsi ja tuhandete pealtvaatajate südamed. Isegi kui ma liialdan, siis on see üks äge liialdus ja mu uued sõbrad annavad selle loodetavasti andeks. Olen iga kell valmis jälle koos teiega asfaldile tormama, et tantsida uuesti "kolmõkõsi kaaressa". Olen valmis koos teiega karjuma häält kähedaks, jahtima autogramme, imetlema mägesid, laulma ja lugema luuletusi loojuva päikese ja ritsikate ühendkoori taustal. Või lihtsalt olema. Need hetked seal mägede vahel jäävad, isegi kui peaks juhtuma, et me enam ei kohtu. Kuigi salajas loodan, et kui mitte enne, siis järgmisel aastal Götzises jätkame sealt, kus seekord pooleli jäime ;).

Robi vahetute muljete piiramisrõngas

Autogramm austajatele

Maiceli tervitamine

Suur tänu kõikidele teistele fännidele ka, keda siin ja seal olin silmanurgast jälginud, aga kellele seni lähemale polnud söandanud astuda. Teinekord ma enam nii väga ei pelga. Emotsioonid liidavad.

Fänniarmee :)

Olen samavõrra tänulik ka oma lastele, et nad tahavad ja jaksavad koos minuga rännata paigast teise. Hea võimalus oli jälle kohtuda! Robi lendas kohale Ameerikast, Marta Inglismaalt, Kata purjetas lennukile Tartust, abikaasa Kaspari tuules. Äärmiselt tore, et oleme oma punti saanud püsiliikme Meelise, kes neil võistlustel täitis ühtlasi ka Robi treeneri ametit. Sai hakkama küll!

Kaspar, Kata, Meelis ja Marta

Ainult teivashüppes on tal veel arenguruumi (nali ;) ), sest seda ala pidi ta platsi asemel jälgima koos meiega pealtvaatajate positsioonilt, et profid saaks oma tööd teha seal, kus on nende koht.
Tegelikult oli see puhas rõõm ja suurepärane võimalus, et treeneri kaelakaarte sai edasi anda, sest nii Janekil kui eriti Maicelil oli Rein Soku nõuannetest selle ala juures tublisti enam abi.

Sokk oli see, kes soovitas Maicelil koguni kaks kõrgust vahele jätta ja 5 meetri pealt kohe 5.30 püüdma minna, et säästa operatsioonist taastuvat jalga (ja publikut võistluste liigse venimise eest ;). Maicelil oli tarkust, seda soovitust järgida. Rein Sokk tunnistas hiljem, et ta ei mäleta varasemast nii julget otsust ja soovitust jätta vahele kaks kõrgust, aga Maicel tõestas, et tema puhul see pädes. 5.30 ülelend esimesel katsel oli võimas!
Sama võimas oli ka Maiceli 2.15 ületamine kõrguses või Janeki üle 15 meetrine kuulitõuge.

Need oli emotsioonid, mida pakkusid kutid, mis tõsteti publiku poolsete ergutushüüete saatel mägede tippudeni ja mis toidavad veel pikalt.

Rõõõõõõõm!!! Pildi tegi Jan

Robi lubas, et tahab ükskord teha sel staadionil ühe korraliku võistluse ka. Kui nii, siis tahan mina seda näha. Juhtugu see siis 46ndal, 47ndal või koguni 50ndal hypomeetingul. Götzis on linnake, kuhu tasub end kohale vedada. Eriti siis, kui mitmevõistlus või mõni mitmevõistleja sind vähekegi kõnetab.

Seekord lendasid Robi ja Maicel Austriast  tagasi Ameerikasse. Robi lubas tegeleda veidi enda probleemidega ja hiljemalt juuni keskel tulla Eestisse paremas seisus. Kosub ja timmib vormi, mis muud. Positiivse stsenaariumi korral on järgmine jõuproov Ukrainas. Pikemaid samme praegu ei astu. Heljun veel mõttes Austria mägede vahel.

Pildisoovijate järjekord Warneri ümber

Kaja püüdis Janeki kinni. Sai järjekordse pildi :)

Mõtled teha kolmekesi pildi? Ära mõtle!

Fantastiline kamp! Nende järel ja koos nendega alati!


Maicel väikeste fännide piiramisrõngas

Aitäh, Austria, ilusate elamuste eest!

Peatu hetk..