Viimased, kaks päeva kestnud Eesti juuniorite ja A-klassi Eesti meistrivõistlused, olid taaskord sellised, mida nii lihtsalt ei unusta. Oli pettumust, oli ebaõnnestumisi ja oli ka tõelisi kordaminekuid. Seda kõike ei saa salata ja see kõik tagabki selle, et võistlus jääb meelde.
Pettumuse valmistas A-klassi noormeeste tagasihoidlik esinemine - ootasin ju ise Robi 7272 punktise summa ületegemist, aga Raul Rinken, kes tegi küll enda jaoks ilusa võistluse, sai meistrimedali kaela seekord ainult 6417 punktiga, teise ja kolmanda koha punktid olid juba sellised nagu oleks olnud tegu hea naiste seitsmevõistlusega.
Nais-juuniorite 7-võistluse lülitasin neil võistlustel enese jaoks hoopis välja, sest esiteks ei olnud õieti võistlejaid ja teiseks saada Eesti meistriks kesise 4067 punktiga, mis Andra Mihkelsonil õnnestus, siis usun, et nii mõnedki noored neiud sügavad kodus kukalt ja mõtlevad, et miks nemad neil päevil Tartusse ei sattunud. Vahest olen liiga karm, aga see polnud võistlus, see oli igav.
Samas oli igavusest kaugel ja pakkus väga palju pinget noormeestest juuniorite ja A-klassi neidude mitmevõistlus. Seda vist isegi veel pikemaks ajaks kui vaid need kaks päeva kohapeal.
Juunioritest läksid selgete favoriitidena kaelu medalite järele sirutama Robi ja Markus.
Robi võistluste algus oli SUPER! Oli üsna seda nägu, et oma 76 algava eesmärgi teeb seekord ilusasti ära, vahest isegi rohkem. Samas rääkis ta juba enne võistlust, et ühte lemmikala, teivashüpet, pole saanud harjutada, sest Audes oli matt remondis. Ärevust lisas viimane vale teibaga tehtud ebaõnnestunud võistlus Rakveres, aga oli siiski kindel, et kui saab soojendusel mõned proovihüpped korda, siis saab ka teibaga hakkama. Ainus ala, millest ta enne võistlust eraldi rääkis sai seekord komistuskiviks mõlemale favoriidile. Kui kohapeal esimese päeva lõpuks selgus, et Robi teivas on jäänud Tallinna, et ta oma teiba Tartusse toomise võimalustele ise piisavalt ei mõelnud ega sellepärast muretsenud, siis sellest piisas talle, et hästi alanud võistlus kokku kukuks. Paljudele kohapealolijatest tuli tema "teiba nali" üllatusena, aga mitte mulle. "Hea sportlane peab olema sellest üle, et pole oma teivast. On ju olemas sama teiba analoogid, võta ja hüpa," ütlesid mitu suurte kogemustega treenerit kohapeal. Ma saan neist aru, aga veel rohkem saan aru Robist ja tema käitumisest seekordsetel võistlustel. Selline situatsioon rohkem kindlasti ei kordu. Järgmine kord analoogses situatsioonis ta võtab ja hüppabki, aga seekord oli vaim valmis hüppama kas oma teibaga või üldse mitte ja nii läks.
Olen samasuguse olukorra oma kodus läbi elanud natukene teises võtmes. Siis oli tegu Robi esimene koolipäevaga, kus temast aasta vanem õde pidi kooli avaaktusel esinema näidendis tähtsas osas. Tal pidi käes olema Aabits, aga 1. septembri hommikul selgus, et TEMA AABITS on kadunud. Sellest piisas. Tüdruk võttis pidulikud riided seljast, puges kapitaha ega liikunud sealt enam sammugi. Muidugi me rääkisime, et koolis on kuhjas täpselt samasuguseid Aabitsaid ja igal teisel on ka kodus sellised Aabitsad, aga ta oli valmis sel hetkel käes hoidma ja esinema vaid oma Aabitsaga. See 1. septembri aktus jäigi Robi õel vahele, nii nagu Robi jaoks jäi vahele neil võistlustel teivashüpe. Kuigi ta tagantjärele ütleb, et ega ta poleks suutnud hüpata vist ka oma teibaga, sest eelnev kehv esinemine kettas mõjutas teda ka, aga see on ainult vabandus. Tavaliselt on ta ju just teibas oma mõningaid eelnevaid nõrku kohti siluda püüdnud.
Robi puhul, ma ütlen, oli seda kõike vaja! Küll me veel imet näha saame:)! Edaspidi läheb või teivas hambus kohale, ei see pulk enam maha jää nagu pole Martal pärast ühte 1. septembrit kodus kapitaga jäänud vahele ühtki teist 1. septembrit, olgu raamatutega või ilma.
Markuse ebaõnnestumist teibas ma sedasi kommenteerida ei oska, aga see oli tõeliselt kurb. Siis oleks tahtnud kohe nutta koos poisiga ja kõikide tema fännidega. Meenus üks 7-võistlus, kus Taavi Saar, teibas lausa suurepärane mees, tegi oma hiilgavat võistlust ja samuti just teibas nulli sai, aga see ei lohuta praegu. See on 10-võistlus, kus viimase alani pole selge, kes lööb keda ja seekord oli Janek Õiglase õnnepäev. Janek võis olla oma võistlusega tõesti ka rahul, esmakordselt üle 7000 punkti ja minna koju Eesti meistrina, usun, temagi poleks asjade sellist käiku osanud ette näha. Ja Joosepi kolmas koht koos peotäite isiklikega tegi tallegi palju rõõmu. Et Robi ikka sinna vahele veel mahtus oma teiba nulliga, oli samuti miski näitaja ja lõpuks ei jäänud ju Markuselgi medalist palju puudu.
Robi palus kindlasti veel märkida, et odaviske tulemusi seekord üks-ühele tõlgendada ei saa, sest Markuse üle 50 meetrine oda polnud rekordivise, kuna tema oda oli seekord 700 grammi. Robi ise ja Janek viskasid näiteks 800g odaga.
Reena Kolli osalemine 7-võistluses ja selle võitmine ilusa punktisummaga (5125) oli jälle see pool, mis pakkus rõõmu paljudele pealtvaatajaile. Tõesti oli ilus võistlus ja põnev oli ka, sest veel enne viimast ala suutis Kristella 10 punktiga Reenast mööda minna, aga Kristella ei varjanud, et on hiidpikaks kujunenud võistlushooajal andnud endast juba kõik ja veidi enamgi. Puhtalt tahtejõu peal ta seal need kaks päeva vastu pidas. Viimane jooks oli tema jaoks veel vist jooks ainult iseendaga - kas suudan lõpuni või mitte. Ta suutis, sai seekord meistrivõistluste hõbeda ja usun, et kui pisarad kuivanud, korralikult välja puhanud, siis juba vähemalt talvel näeme teda jälle rivis rõõmsa ja enesekindlana vallutamas uusi kõrgusi.
Olid huvitavad, õpetlikud ja põnevad kaks päeva. Aitäh teile, noored kergejõustiklased!
No comments:
Post a Comment