Total Pageviews

Saturday, May 2, 2020

Lugu Robist Maalehes 30.04.20

Maire Aunaste kirjutas Robi elust Ameerikas 
Vahest üks põnevamatest seikadest seal oli lugu sellest, kuidas Robi kohtus Athensi ligidal Eesti juurtega Lindaga.
Robi ja Linda


Lugu ise Maalehes oli selline


KÜMNEVÕISTLEJA   KARL  ROBERT  SALURI  VIIRUST  EI   KARDA


Raplamaalt Kuimetsa külast pärit Karl Robert Saluri (26) elab juba 6 aastat USAs, Georgia osariigis Athensis, kus ta mõni kuu tagasi lõpetas ülikooli. Georgia Ülikool on üks prestiizhemaid Põhja-Ameerikas. Ka Maicel Uibo on lõpetanud sama kooli ja praegu õpivad seal kümnevõistlejad Johannes Erm ja Karel Tilga.

Su pea-aine ülikoolis oli toidu turundamine. Sportlase kohta pisut üllatav?

Siin õitsva majandusega Georgia osariigis näeb, kuidas kogu elu on põllumajanduse ja toiduga seotud. Oma magistritöö tegin restorani-ärist, sellepärast, et see teema huvitab mind ennast ka.

Tuleviku mõttes?

Jah, olen mänginud mõttega oma söögikohast.

Su ema Iiris Saluri ütles, et tegid juba 5-aastaselt endale ise süüa. Putrusid…

Mulle on alati meeldinud süüa teha. Väljas käin söömas väga harva- aga kodus mässan igasuguste asjadega lihast küpsetisteni. Toorjuustu-shokolaadi kook tuleb mul päris hästi välja. Mingeid retsepte ma ei kasuta- mõtlen neid ise käigupealt välja.

Kuulsin, et pealinnas Atlantas on letid lihast tühjad. Kuidas Athensis lood on- asute ju Atlantast vaid 100 kilomeetri kaugusel?

Ühel päeval tõesti meie kõige suuremas Walmarti poes oli lihatoodetest saada ainult ribisid. Neid siis ostsingi. Olen juba tükk aega ribide grillimist oma väljamõeldud kastmetega katsetanud. Aga mida ma pole eriolukorra algusest peale poes tänaseni näinud, on WC-paber.

Sul on praegu käimas aasta, mis pärast ülikooli lõpetamist on ette nähtud oma erialal töötamiseks. Töötad mahe-põllumajandusega tegelevas firmas?

Jah, “Southern Organic” on firma nimi. Ameerika mõistes on see väga väike- kümne töötajaga ettevõte. Tegeleme paljude erinevate asjadega, alates vitamiinidest-mineraalidest kanadele, lõpetades putukatõrje vahendite või golfiväljakute muru kasvu soodustavate ainete müügiga. 

Kui palju praegune eri-olukord teie firma tööd on mõjutanud?

Tööd on palju juurde tulnud. Leidsime farmerid, kellel pole oma saadusi praegu kuhugi viia, sest restoranid on kinni. Meie ostame põllumeestelt juur-ja puuvilju, pakendame ning inimesed tulevad meie juurde pakkidele järgi. Sellega tegeleme ühel päeval nädalas, reedeti. Eile andsime välja 325 pakki.  Viis kilo kaaluvad juurvilja-aedvilja pakid maksavad 35 dollarit ja marjade-puuviljade-banaanide pakid ainult 13 dollarit.

Kuidas info inimesteni jõuab, sest veel poolteist kuud tagasi te sellist teenust ju ei pakkunud?

Firma omanik kuulub kogudusse, mille pastor käis meie juures ja tegi video nendesamade mahetoote-pakkide komplekteerimisest. Seda videot nägi kirikus järgmisel päeval 500 inimest ja meie firma muutus hetkega väga populaarseks.

Tööl käivaid inimesi on praegu USAs palju vähem kui neid, kes tööl ei käi. Sina sattusid niisiis  õigesse kohta ja õigel ajal?

Nii tuleb välja. Meie firmal on ka oma kasvuhoone, kus kasvab palju erinevaid liike salateid. Salatikarbid vean ma poodidesse. Ühel päeval juhtus naljakas asi. Olin kaupluses kaupa üle andmas, kui üks sealne töötaja küsis, kust ma pärit olen. Ütlesin siis, et Eestist. Mille peale pöördus sealsamas töötav naine minu poole eesti keeles… Mõtlesin, et ehk ta oskabki ainult ühte sõna. Tuli aga välja, et tema isa Tõnu Järve oli Tartust pärit ja sündis 1928.aastal. Pere emigreerus Kanadasse. Seal tütar Linda sündiski. Ta abiellus ameeriklasega ja kannab nüüd perekonnanime Paul. Linda ütles, et ta pole juba 10 aastat ühtegi eestikeelsest sõna kasutada saanud. Kusjuures tore fakt on seegi, et Linda isa Tõnu Järve oli ka kümnevõistleja.

Mis Su sporditegemisest on saanud?

Iga päev ikka liigutan ennast, aga ühtegi ala ma harjutanud pole. Hooaeg on lõppenud ja kõik, mis sel kevadel ja suvel toimuma pidi, jääb ju ära. Hiinas jäi märtsis ära sise-MM, juuni lõpus oleks Tallinnas pidanud toimuma Eesti meistrivõistlused. Sinna ma plaanisin minna, et teha viimane võistlus, kuhu saaksin kutsuda kogu oma pere- Kuimetsa vanaema kaasa arvatud. Oleksin tahtnud korra veel üle 8000 punkti kokku saada… Nüüd aga proovin juunis niisama Eestisse tulla. Hea, et ei pea teibaid kaasa võtma.

Kas teivastega reisimine ongi kõige keerulisem?

Kõige keerulisem on teibad lennujaama ja sealt ära saada. Nad on ju 5 meetrit pikad. Aga veelgi keerulisem on minu jaoks see, et ei saa trennis käia. Olen harjunud aktiivse eluviisiga.

Su ema ei mäleta, et oleksid lapsena kunagi öelnud, et tahad sportlaseks saada, aga sporti olevat Sa teinud kogu aeg. Audentese spordikooli sisse-astumise vestlusel ütlesid, et tahad saada olümpiavõitjaks?

Jah, küsiti, missugused on mu eesmärgid seoses spordiga. Eesmärgid peavad alati olema nii suured, et neid saab taga ajada. 2011.aastal lasin endale seljale tätoveerida olümpiarõngad- see oli 5 aastat varem, kui saingi Rio olümpiale. Kuna olin suve alguses USA üliõpilaste meistrivõistlustel jala pindluu ära murdnud, siis teadsin, et ega ma head tulemust Rios ei tee. Alles kaks nädalat enne olümpiat sain treenima hakata… Aga kõik 10 ala tegin ma vähemalt ära. 

Tähelepanuväärne oli ka see, et Rio olümpiamängude avadefileel said sa staadionile tulla oma 23. sünnipäeval, 6.-ndal augustil. Paremat kingitust vist ei ole?

Jah, eriti kui tead, et oled selle hetke nimel andnud endast parima. Iga päev.

Sinu korterinaabriks Athensis on USA kümnevõistleja Garrett Scantling. Teete midagi koos ka?

Käisime kogu aeg trennis koos, nüüd saame ainult treeneri juures kodus jõusaalis käia. Kodus olles mängib Garrett tavaliselt arvutimänge. Mina mängin kassiga… Lolo on 8-kuune. Igal hommikul äratab ta mind nurrumisega üles.

Kuulen, et Sa kogu selle aja, mis me telefoniga räägime, sõidad. Kas oled tööl?

Kuna mul firmas on vaba graafik, siis vahepeal vean inimestele toitu. Nagu “Bolt” või “Wolt”, ainult et siin on firma “Doordash”. Just teenisingi 20-minutiga 10 dollarit. 

Bensiini peale vist eriti palju raha USAs ei kulu?

Võtsin just täna 52 liitrit bensiini ja maksin selle eest 19 dollarit. Viimase kuuga on bensiini hind langenud 40 senti.

Mis teil seal tänavatel toimub? Mis nägudega inimesed on?

Ega tänavatel eriti inimesi pole. Kui ma toidupaki ukse taha viin, siis neid tellijaid ma ka ei näe. Aga midagi head muidugi ei ole- paksud lähevad tegevusetusest ja veel rohkem söömisest järjest paksemaks. Tean omast käest, et kui kodus istuda, siis külmkapi uks muudkui käib lahti ja kinni. Meie osariigis alustati leevendustega: võib minna randa ja bowlingut mängima ja juuksurisse… Mis tundub pisut imelik, kuna siinkandis haigus on ikka veel tõusuteel.

Sa ise nakatuda ei karda? Maski kannad?

Ei kanna. Mina olin viimati palavikus 10.- klassis. Käsi desinfitseerin küll. Praegu sõitis mulle vastu auto, kus juhil oli peas mask. Ma ei tea, mida inimesed mõtlevad, kui sõidavad kiirteel oma autos, mask ees..

Kui CNN-i vaadata, mille peamaja asub ju samuti Atlantas, siis hakkab pea küll surmade ja nakatunute üles-lugemisest huugama. Kui suur meedia tarbija Sina oled?

Hommikul loen esimese asjana Delfist spordi-uudiseid ja Postimeest. Autos ma uudiseid ei kuula, kuulan oma telefonist muusikat.

Mis Su järgmiseks eesmärgiks on? Vaevalt, et sa eluaeg seal mahe-firmas salatit kasvatad?

Kindlasti mitte. Loodan juba alates suve lõpust elumuutust. Tahan siinsamas USAs treeneriks saada- amet, mida õpiku järgi ei õpi, aga kus mu enda nii valusad kui ilusad kogemused kuluvad marjaks ära. Ja kaugemas perspektiivis tahan hakata kinnisvarasse investeerima- ala, mis tekitab suuremat tahtmist siia jäädagi.

Kas 6-aastaga on saanud Sinust juba ehtne ameeriklane? 133-aastane Coca-Cola on ju Atlantast pärit- kas oled ka sõltlane?

 Kui mu ema, vend koos perega ja Inglismaal elav õde mu ülikooli lõpetamise ajal siin olid, käisime Atlantas Coca muuseumis. Degusteerisime kõiki cocasid, mida maailmas toodetakse, nii-et pärast oli kõigil väga halb olla… Mul külmikus ikka pudel suhkruvaba cocat on, aga mõnikord läheb mööda terve kuu ilma selle joogita. Hingelt olen ikka eestlaseks jäänud.


No comments:

Post a Comment