Total Pageviews

Thursday, July 11, 2019

Lõpetab, ei lõpeta... Lõpetab? Ei lõpeta!

Tänases päevalehes on lugu, mida ma lugeda ei näe, aga piisas vahepealkirjast või pildiallkirjast, kus seisis: "Kui Karl Robert Saluri puusavigastus augusti lõpuks enam-vähem ei taandu, teeb ta tippspordiga ilmselt lõpparve."

Ma tunnen end veidi.... segaduses olevat. Asi ei ole ju ainult puusas ja lihtsalt lõpetamises. Tegelikult on sellise väljaütlemise taga palju stressi, mis lisaks vigastusele on seotud segaste suhetega alaliiduga. Kui EOK määrab stipendiumi ja määrab selle tähtajaliselt, siis tekivad otse loomulikult  õigustatud ootused. Ootus, et lubatud summa laekub su pangakontole lubatud perioodi jooksul, vaatamata sellele, kas vahepeal tuleb mõni tõrge vigastuse näol või ei tule mitte. 

Robi puhul see voog peatati ja nagu ikka, ilma eelnevate selgitusteta. Selgeid vastuseid ei kiputa andma isegi tagantjärele mitte. Palutakse oodata ja vaadata, tekitatakse tunne, et sportlane ise on hoopis alaliidule võlgu või siis vajab liit oma majandusaasta tulemuste sirgeks ajamiseks sportlaste tuge. Ausalt? See ei ole esimene kord ja vaevalt ta viimaseks jääb. 

Sel poleks tähtsust, kui sa sest toetusest nii sõltuv poleks, aga kui oled ja jääd ootamatult ilma, siis otsi endale uus elu. 

Uue elu on mõned sõbrad juba valinud. See pole olnud lihtne, sest hing ihkaks jätkata armsaks saanud rutiiniga - minna halli ja treenida, pingutada, treenida ja uuesti pingutada. See muutub omamoodi narkootikumiks, tekib sõltuvus, millest loobumisega kaasnevad tõsised võõrutusnähud. Aga nad on saanud hakkama ja ju saab ka Robi. Tippspordist loobumine ei tähenda ju veel loobumist spordist. Robi ise ütles, et kui seni on olnud esikohal sporditegemine ja seejärel tuleb kõik muu, siis hakkamasaamise nimel tuleb ümber orienteeruda ja esikohale seada töine tegevus, mille kõrvale jääb kindlasti ka sport.

Enne Robi lõplikku taandumist tippspordist soovin siiski näha veel vähemalt ühte võistlust, olla kohal ja elada kaasa olukorras, kus näed, et sportlane naudib iga järgnevat väljakutset ja sa saad seda teha koos temaga. Pole vahet, mis võistlus, olgu või Rakvere EM, oluline on rõõm, millega areenile astutakse ja naeratus, mille saatel sealt lahkutakse. Kui see tehtud, siis on kõik tehtud! 

Tühja need saamata jäänud lubatud toetused. Sa tead, et üks toetus on sul alati olemas! Suure venna sünnipäevaks võid ju anda ühe positiivse lubaduse ka! Rõõmuga!

2 comments:

  1. Kas tööl käimisesse tuleks suhtuda kui mingisse haigusesse, mis halvab kogu ülejäänud elu? Tänapäeval on laialdaselt võimalusi töötada paindlikult, tegeledes samal ajal ka spordi või muude hobidega. Usun, et mõistusega mees nagu Karl Robert oma USA haridusega saaks sellega kenasti hakkama. Tuleb panna prioriteedid paika ja planeerida aega. Olgu lihtsalt ise mees ja suutku end ära elatada. Kaoks ära ka pidev sponsorite otsimine ja raha üle muretsemine. Jõudu teekonnal!

    ReplyDelete
  2. No näed nüüd. Mõnda vastust peab ootama kaua. Aga kui on töö, mis mõtted mujale viib, siis pole see probleem. Prioriteetide paikapanemist Robi oma prioriteetide ümberseadmisega silmas pidaski. Töö ei ole kindlasti haigus, vaid vaahend tervetele enese äraelatamiseks. Edu teilegi!

    ReplyDelete