Total Pageviews

Saturday, December 23, 2017

Rõõm, stabiilsus ja uued väljakutsed - Robi aasta 2017

Lõppeva aasta viimane osa jäi blogis postituste kohapealt hõredaks. Ühelt poolt nagu midagi erilist ei sündinud ka (kool, vigadest taastumine) ja teiselt poolt kirjutasin oma eelmises postituses. Blogi ja Robi fännide lohutuseks saatsin aga Robile aasta viimasel kuul mõned küsimused, mis aitaks meil kõigil paremini aru saada, kuidas ta ise oma aastale tagasi vaatab, mida sellest aastast esile tooks, millised hetked võiks lugeda õppetundideks, mis rõõmustas ja mis viib edasi. Kes teada tahab, see loeb! 
 
London 2017 - tehtud! Foto: Ilmar Saabas, Delfi
Mis esimesena meenub kui oma spordiaastale 2017 tagasi mõtled?
Kui spordiaastale tagasi mõelda, siis kindlasti meenub NCAA sise meistrivõistlused, kus suutsin koguda elus esimest korda üle 6000 punkti (6051, märts 17) ja teisel päeval kahel viimasel alal kõva lõppsõna öelda (isiklike parandused teibas ja 1000m).

Kindlasti ei lähe meelest Londoni MM debüüt, kus suutsin lõpuks alistada 5m teibas ja läbi valude teist korda oma elus üle 8000p teha (8025). Halva poole pealt on siiani veel peas see valutav põlv, mis segas mind Juunist alates ja tegelikult senini vahel tunda annab. See oli üks ebameeldivamaid vigastusi, kuna sain teha peaaegu kõike aga ühel alal oli lihtsalt nii suur probleem, et oli aegu, kus lihtsalt ei julgenud üle tõkke minna, sest kunagi ei teadnud, mis mind ületamise järel ees ootab.
Pärast tõkkeid Londonis. Delfi foto, autor Ilmar Saabas
Millised kordaminekud sulle suurimat heameelt valmistasid ja miks?
Heameelt valmistas kindlasti ühel aastal nii 6000 ja 8000 punkti alistamine ja mingisuguse stabiilsuse leidmine. Kindlasti ka hea edasiminek kaugushüppes, mis peakski mu üks trumpaladest olema. Emotsionaalselt pakkus heameelt teivashüpe, kus ma nii sees kui väljas suutsin parandada rekordit ja alistada 5 meetrit. Veel 3-4 aastat tagasi arvasin, et 5 meetri ületamine oleks suur kordaminek. Nüüd näen, et 5 meetrit ei ole veel lagi.
 
 
Millised hetked ja kogemused sa sellest aastast endaga kaasa võtad kui õppetunnid?

Iga õnnestumine on hetk, mida endaga kaasa võtta. See lihtsalt tagab rahulolu, mis aitab rasketest päevadest üle olla. Iga vigastus ja tagasilöök tegelikult aitab sind tulevikus asju teistmoodi näha ja teha. Näiteks kui mul oli põlvevigastus ja tõkkeid joosta ei saanud, mõtlesin iga päev hetkest kui ma jälle valuvabalt joosta saan. Teadsin, et kui terveks saan, siis on suurt arengut oodata just tõkkejooksus, kuna valutav põlv pani mind rohkem mõtlema ja näitas, et isegi „pooliku põlvega“ suudan rekordilähedasi aegu näidata, mida ma siis terve põlvega suudaks!! Õnneks trenn on seni näidanud, et vähemalt ühel alal võib arengut oodata küll.

Milline on olnud rõõmu, õigluse, ebaõigluse, armastuse ja rahuolu osa sinu elus?
Küsimus, mida “sportlane” igapäev ei näe... Minu jaoks on elus siiski number 1 rõõm. Kui ma teeks miskit, millest ma rõõmu ei tunne, siis miks ma seda üldse teeks? Kui see ei paku rahulolu, siis ei tule sellest ka midagi välja. Kui minult küsitakse, miks ma küpsetan, või miks ma mootorrattaid parandan, siis vastus on alati üks: see pakub mulle rõõmu ja tekitab heaolutunde. Mul on olemas hobid, millega tegelemine aitab mõtteid muust elust mujale juhtida ja mis ENAMASTI rahulolu tekitavad.  
 
Milline on olnud perekonna, maa ja ülejäänud maailma roll sinu elus?
Ma ei näe elu ilma perekonnata. Olen alati püüdnud teha asju, mis pakub rõõmu ja uhkusetunnet ka perele. On raske olla kurb ja masenduses kui sul on pere, kes naudib koos sinuga neid asju millega sa tegeled. Rõõm on 100 korda suurem, kui saad seda jagada sulle kõige olulisemate inimestega. Mul on hea meel, et mul on sellised inimesed olemas oma maal ja et olen leidnud teise toetava pere uuel maal.

Mis on Ameerikas olnud seni kõige üllatavam, kõige keerulisem ja kõige meeldivam, millega oled kokku puutunud?
Ameerikas seni kõige üllatavam ja ka meeldivam on kindlasti olnud inimeste  rõõmsameelsus ja sallivus. Inimesed on rõõmsad ja naudivad elu rohkem kui näiteks Eestis. Sporti võetakse selles riigis kui meelelahtust, mis minu arvates ongi parim viis selle jälgimiseks.

Keeruline on olnud vahel ilma perekonnata olla, kuna mõnikord on olukordi, kus tahaks silmast silma rääkida asjadest, mis muret teevad, aga selleks pole alati võimalust. Enamasti ma õnneks väga palju keerulisi aegu ei kohta ja õnneks olen leidnud siin uue perekonna ja kihlatu, kelle õlale saan toetuda raskemate aegadel.
Robi ja Morgan, 30. September 2017
Meeldivad on kindlasti kõik need võimalused, mida Ameerika pakub. Uued tutvused, LEAD academysse saamine, mis aitab luua rohkem kontakte ja tõesti uskumatult lahe perekond. Tore on, et saan jagada siinseid võimalusi oma Eesti perega, kutsudes neid Ameerikasse külla ja tutvustades elu teiselpool ookeani. Usun, et keegi neist reisist Ameerikasse ara ei ütleks.
 
Mille järele sa kõige suuremat igatsust tunned Eestist ära olles?
Kindlasti perekond, eriti veel nüüd kui olen onu. On raske olla eemal venna pojast, kes kasvab nagu soe sai ahjus. Eesti toit on kindlasti üks suuremaid asju mida igapaevaselt igatsen. Kohukesi tahaks süüa ka Ameerikas.

7-kuune Ruben
Robi pere 2017
Kuhu ja kuidas edasi, mida ootad uuelt aastalt?
Uuelt aastalt ootan kindlasti võistlusi, mis pakuvad palju rõõmu ja vähe valusid. Loodan ja usun, et eelmise aasta kindluse saavutamise pealt on hea jätkata ja võib lõpuks oodata isegi uut edasiminekut. Viimane aasta kooli eest võisteldes annan endast parima, et tuua tiitel nii individuaalselt kui ka tiimi siseselt. See oleks saavutus, mille nimel tööd teha ja teen. Suvisel hooajal loodan Eestit esindada Euroopa meistrivõistlustel ja sealgi üks lahe võistlus kokku panna koos teiste kamraadidega.
Kolm vuntsi: Janek, Robi, Maicel. Foto: Tairo Lutter
Spordi tegemine, kooli lõpetamine ja plaanitav abielu – milline oleks sinu jaoks järjekord olulisuse mõttes?
Kõik need on minu jaoks olulised, aga kindlasti kõige tähtsam on abielu. See on neist kolmest ainuke asi, mis mõjutab kogu mu edasist elu. Õnneks on meil pulmade korraldamisel palju abilisi, ise püüan igal hetkel jääda endaks ja aidata seal kus vaja, nii kuidas suudan.
 
Robi ja Morgan Eestis, dets 2017
Kooli lõpp on juba käega katsuda, siit edasi minna on juba suhteliselt kergem tee, mis võib aidata mul ka spordis paremaid tulemusi saavutada. Olen pikalt oodanud aega, mil saaks pühenduda ainult spordile. Hetkel küll tundub, et päris sellist aega mul elus kunagi ei tulegi, aga midagi lahedat loodan kindlasti varsti tunda. Vähem stressi ja rohkem puhkust peaks kehale hästi mõjuma. Eks näis, ees on huvitav aasta.

No comments:

Post a Comment