Kas Eesti võiks olla kümnevõistluse maa?

Aeg-ajalt küsitakse, mis spordiala võiks olla Eestis rahvuslikuks spordialaks. On see murdmaasuusatamine, võrk- või jalgpall või hoopis kergejõustik? Miks on see küsimus Eesti-sugusele riigile nii oluline? Vahest seepärast, et meil ei ole piisavalt vahendeid kõikide alade toetamiseks. Kui me tahame olla milleski parimad, peame ellu viima muudatusi ning toetama inimesi, kellel on olemas eeldused jõuda tippu. Raske on leida sponsoreid, kui oled üksi. Kui on aga grupp inimesi ja plaan, kuidas tõusta poodiumile, on sponsorite leidmise võimalus suurem. Kas peaksime olema valmis selleks, et mõned alad tagaplaanile jätta ning keskenduma kindlatele valdkondadele või tegijatele.

Tallinnas on spordigümnaasium 9-12 klassis õppijatele. See on suurepärane võimalus noortele, kes tahavad lähemalt aru saada professionaalsest spordist ja kel on soovi saada või saavutada midagi enamat. Audentese Spordigümnaasium on toonud meile viimase kolmekümne aasta jooksul palju Olümpia medaliste. Koolil on olnud igal alal parimad treenerid ja oli aegu, kui noored olid valmis kooli sisse saamise nimel palju pingutama. Nüüd on see muutunud ning õpilased ei tunne kooli vastu enam sedavõrd suurt huvi. Tundub, et riik raiskab sellise kooli ülalpidamisele raha, sest üle Eesti on noortel tekkinud rohkem võimalusi kui kunagi varem. Nad ei taha lahkuda oma kodulinnast enne gümnaasiumi lõppu. Kõige suurem probleem, mille ees Eesti seisab, on noorte sportlaste hakkama saamine pärast keskkooli. Üha enam inimesi lahkub Eestist USA ülikoolidesse, sest seal pakutakse täis-stipendiumi, mis võimaldab tasuta õppimise kõrval jätkata oma sportlaskarjääriga. Süsteem on USAs hea, me võiksime siit nii mõndagi õppida ja üritada samas suunas liikuma hakata.

Kui oled 18 või 19-aastane, on ilmselgelt liiga vara olla maailma parim. Oled alles oma tee alguses ja jätkamine eeldab majanduslikku tuge või sponsoreid. Pole uudiseks, et meil on olnud väga palju suurepäraseid võistlejad gümnaasiumi astmetes, kuid pärast kooli lõppu kaovad nad nagu vits vette. Miks? Sageli nad lihtsalt ei tea, mida edasi teha või kuidas jätkata. Spordistipendiumi saamise korral on kindlaimaks teeks Eestist lahkumine, kuid mis juhtub nendega, kes lahkuda ei soovi? Enamus püüab leida mingi töökoha, mille kõrvalt läheb ülikooli ja vabal ajal, kui seda jääb, tegeleb ehk edasi ka spordiga. On raske jõuda tippu, samal ajal täiskohaga töötades ja õppides.

Rahastamise teema on oluluine kõikidel aladel, kuid ma tahan keskenduda just kergejõustikule, eriti kümnevõistlusele. Sel aastal korraldab Eesti Euroopa U23 meistrivõistlusi kergejõustikus. See on teine nii suure kaaluga meistrivõistlus Eestis viimase viie aasta jooksul. Kergejõustik on eestlaste seas populaarne, see läheb korda, isegi kui teinekord tundub, et sportlastelt oodatakse ikka rohkem ja paremat. Samas on iga võistlusala jaoks omad normid, mille täitmine on eelduseks võistlustele pääsemiseks. Mitte igale alale ei jätku meil normitäitjaid, kuid mis on erakordne – U23 kümnevõistluse normitäitjaid (7200+ punkti) on meil koguni kuus tükki. Kusjuures tegemist ei ole napilt üle normi pingutajatega – meie kuuenda mehe punktisumma on 7497 punkti, mis tähendab et meil on viis meest, kes on kogunud kümnevõistluse alade summana rohkem kui 7500 punkti ja ainult kolm neist saavad meistrivõistlustel osaleda. On hullumeelne mõelda, et peame ütlema ei meestele, kelle punktisumma lubaks neil lõpetada võistluse esikümnes. Kui nende hulka lisada veel vanuseklassist ühe aasta vanema Maicel Uibo, kelle isiklik rekord on veidi üle 8350 punkti ja kaks nooremat kümnevõistlejat, kes lähevad jahtima parima tiitlit maailma U18 seas, siis võime öelda, et sel alal on meil ootamas ees põnevad ajad. Seda muidugi vaid JUHUL KUI viime ellu mõned muutused ning leiame võimalused oma sportlaste toetamiseks. Need inimesed on näidanud, et on valmis liikuma lähemale tippudele, vaja veel ainult koera saba ületada. Ma tean, et minu mõtted üksi ei muuda midagi, kui  ei leidu inimesi, kes tahaksid näha muutusi meie spordisüsteemis ning aidata kaasa kümnevõistluse saamisele Eesti rahvusspordiks. Meil on sportlasi, kes suudaksid selle idee realiseerida, kuid meil puudub strateegia, kuidas neid aidata.

Minul, Karl Robertil, on olnud üks idee juba pikemat aega ning veidi olen ka kombitsenud sel teemal varasemalt. Kui kõik läheb plaanipäraselt, viin ma selle peagi uuesti ellu.  Keegi peab ju kusagilt alustama, vastasel juhul jääbki süsteem samaks ja muutusi ei tule.