Esimene Audentese kogemus

Seekord on ülestähendused seotud ennekõike minu enesega, kuigi tegelikult on kõik seotud üsna tihedalt ikkagi ka Robiga. Me liigume koos, sünkroonis või vähemalt suurepärasel teadmisel sellest, mis kummalgi kavas, sest kaks maakat ühe liikumisvahendiga pealinna vahel seigelda teisiti lihtsalt ei saa. 

Robi päevad on kulgenud viimase kuu jooksul trenni tehes. Mitte lihtsalt, et hüppab kuskilt läbi. Saan aru, et käsil on korralik põhjaladumine algavaks sisehoojaks, millega ta loodab alustada jaanuarist sealpool ookeani. Trenni teeb koos Nazarovi pundiga. Ma ei tea, kui suur see punt on, aga töö pidi olema tõsine. Jalg või jalad peavad kuidagi vastu, uut või siis kordus-uuringut pole saanud veel teha, aga on plaanis. Kodus on igatahes pidevalt käigus külmad ja kuumad jalavannid ja muud looduslähedased ja vahest ka loodusest kaugemale jäävad protseduurid. Kõige tähtsam - tundub olevat rõõmus ning pole kaotanud usku endasse ja oma unistustesse.

Mina ka mitte. Olen samuti rõõmus ja pidanud seni üsna hästi kinni Robi poolt alustatud ja heade inimeste abiga ning omaenese tarkusega täiendatud treeningkavast. Kevadel, suvel oli trenni tegemine üks suur rõõm. Nüüd, kus ilmad tatised ja lajatavad pimedusega juba lõunast alates, on vähe keerulisem õues trenni teha. Seepärast otsustasin ühel õhtul ühendada meeldiva kasulikuga ja Robi ootamise asemel ka ise Audentesesse trenni minna. Ma ei olnud Audes kunagi varem käinud, aga olin käinud Tallinna spordihallis, mis oli jätnud sümpaatse mulje, eriti hinna osas ja eriti võrreldes Audentese hindadega. Kui Tallinna Spordihallis maksab üks trenn 3,8 euri, siis Audesse minekuks peab rahakotis olema vähemalt 7 euri. Muide sama palju küsiti ka Stockholmis, rootslaste suurimas treeningkeskuses ja selle raha eest avanes sisenejale nii palju võimalusi, et ma neid kõiki siin ettegi lugeda ei jaksaks.  Ilma personaaltreenerita poleks muidugi osanud enamikku võimalustest kasutadagi, aga kõik oli hinnas :).

Headest kogemustest tiivustatuna sisenesin esimest korda Audentese hästi turvatud kompleksi ja küsisin igaks juhuks, kas neil tutvumishinda ka on. Selgus, et on jah - 5 euri ja olge lahke. Enne kontrolliti ID kaardi abil, ega ma ei vassi. Ei vassinud, täpsustasin igaks juhuks, et soovin kindlasti joosta ja siis selgus, et tutvumishind annab pääsu fitnessi poolele ja ujulasse. Ujumisega polnud arvestanud, fitnessist ei teadnud ma lihtsalt midagi, aga kuna piiga selgitas, et seal on jooksmislindid ka ja et selle piletiga halli ei pääse, siis otsustasin proovida. 

Uhh! Esmalt hämmastas mind, et kõik inimesed (naised), kes liikusid minu ees, jäid trepile suletud uste taha seisma. Seisidki niimoodi järjekorras nagu ootaks järjekordse H&M-i avamist. Ma tahtsin joosta või vähemalt tempos edasi liikuda. Selgus, et seisjad ootavad uue rühmatreeningu algust, aga kui rühmas treenida ei taha, siis on targem edasi liikuda, öeldi mulle. Pool korrust kõrgemal ust avades põrkasin vastu lämmatavat higihaisu, mis oli sama läbipaistmatu nagu aur türgi saunas. Hinge kinni hoides edasi liikudes leidsin meeste ja masinate vahelt üles rattad ja lindid. Kuna jooksulindid olid kõik hõivatud, valisin alustuseks ratta. Mind hämmastas, et need kümned ja kümned inimesed, kes olid pimeduse eest sesse kinnisesse ruumi põgenenud, kandsid kõik kõrvaklappe, aga mitte keegi polnud end varustanud gaasimaskiga. Alustasin rattal väntamist. Igav. Õnneks üks lint vabanes, aga õnnetuseks polnud mul aimugi, kuidas need töötavad. Vajutasin järjest kõiki nuppe, tundus, et sain lindi jooksma endale sobivas tempos, olin juba valmis välja lülitama ümbritsevat keskkonda ja keskenduma sörkimisele kui lint seisma jäi. Proovisin uuesti. Ikka jäi seisma. Kõrval rajal tammuja märkas mu abitust, soovitas proovida veel ühte nuppu, aga isegi sellest polnud abi. Sain aru, et kui pea ei jaga, siis saad loota ainult jalgadele ja tulin tulema. Kahe-eurone münt peos läksin tüdrukute juurde, kellel oli voli avada väravaid ja palusin lisaraha eest end ikkagi kergejõustiku halli lasta. Selgus, et nii lihtsalt asjad ei käi. Kuigi on üks maja, on riietusruumid erinevad ja ma pean sel juhul ka kõik oma kodinad ümber kantima, kuigi ütleja arvates poleks saali vahetamine hea mõte, sest riieteruumis, kuhu ma olin oma asjad jätnud, pidi olema palju parem pesemisvõimalus. Tuletasin meelde, et ma tulin trenni tegema ja hea tahtmise korral võin end isegi kodus pesta, aga... Haarasin siiski oma kompsud kaenlasse ja alles siis pääsesin halli, kus oli ruumi, oli õhku, olid paigalseisvad rajad ja võimalused liigutada end kas jõumasinate või omaenese keharaskuse abil. Lõpuks olin rahul, aga mis seal salata, ikkagi ka hämmingus. Kõige rohkem hindadest ja piiratud võimalustest, mis selle eest avanevad. Aga tundub, et inimestel raha on ja küllap ka rahulolekut. 

Ise ootan kevadet, võtan praegust aega trenni mõttes lihtsalt veidi kergemalt. Lõpuks mahun ma end liigutama ka kodus ja loodetavasti Robi ikkagi liigub hiljemalt paari kuu pärast kaugemale, mis tähendaks jälle rohkem omas rütmis kulgemist, kuigi koos on ka tore. Täna näiteks tegi Robi minu juures aega parajaks, surfas netis ja leidis huvitava lehekülje, kus on kirjas, et ta on maailmas läbi aegade kuni 19-aastaste hulgas oma 10-võistluse 7453 punktise tulemusega praegu 24-ndal kohal. Pascal Behrenbruch tegi selles vanuses kolm punkti enam ja on ses edetabelis 22.

Eestis on tegelikult peale tulemas poisse, kes selle tulemuse tõenäoliselt varsti üle teevad ja ma väga loodan, et neis jätkub indu lüüa edaspidi kaasa ka meeste klassis.