Elu on õiglane!
Või siis sõltub vaatepunkt sellest, millise mätta otsas kraaksuda. Igatahes on mul hea meel, et Robi mätas oli piisavalt tugev, et teda lõpuks ikkagi Glasgowsse aitas.
Ausalt öeldes olin enda jaoks selle võimaluse juba maha matnud ja tundsin isegi väikest kergendust, et saab emotsioone säästa ja keskenduda kooli asjadele, aga võta näpust. Nüüd on lugu selline, et kamp läheb jälle kohale, sest lennupiletid on taskus, öömaja Glasgows olemas. Ainus mida ei ole, ei ole staadioni pääsmeid, aga kui nii palju juba on, siis küllap saame staadionipääsmed ka.
Mõtlesin pääsemise miinustele ja plusssidele. Robi vaatevinklist tahaks ta muidugi hooaja realiseerida ja näidata, mis Tallinnas varuks jäi. Usun, et ka Janekil on mõnusam kui oma riigist teine mees ka tralli kaasa teeb.
Robi jaoks vahest keeruline on, et pole treenerit. Meelis vist päris treeneriks ei kvalifitseeru või mine tea. Igatahes on see vahva, et poisid üksteist toetavad. Seda vahvat toetuste lainet tundsin täna isegi. Aitäh, sõbrad, et olete olemas ja oma rõõmu jagate.
Glasgowni.
No comments:
Post a Comment