Total Pageviews

Saturday, October 24, 2015

Õhus on ootust ja kirge

Kuidas läheb Robi, mis teed Maicel, kas talvest alates hakkate koos Markusega Ameerikat vallutama - kolm sõpra, kolm Eesti mitmevõistlejat sealpool ookeani.
 
Hetke seis on selline, et nii võib minna küll. Robi saatis ühel päeval tõeliselt südantsoojendava sõnumi: "Tegin MRT jalast. Öeldi, et näitab paranemismärke. Ehk siis jala poolest võin edasi panna, tagareis vaja ka 100% peale saada lihtsalt". Tagareis andis ühel tugeval treeningul veidi järele, aga ei midagi hullu. Õnneks on seal pool taastumine mitte 100 vaid mu meelest lausa 110 peal. Järgmine video on üheks tõestuseks. Minus tekitas see tegelikult külmavärinaid:

 
Aitäh Maicelile, kes jäise protseduuri jäädvustas. "Mida kõike peab sportlane kannatama tipu poole rühkimise nimel", mõtleb ema ja kütab endale sauna.
 

Esimesi võistlusi on oodata Jaanuari keskel ja eks siis paistab juba täpsemalt, kuidas "kannatused" on mõjunud või kes rivis ja kuidas neil läheb. Olen põnevil, sunnin end vägisi rahulikuks, hoian kahte pöialt, et paranemisprotsess aina kestaks ja meil oleks ühel päeval  tõesti võimalik kaasa elada kolmele tüübile korraga.
 
Või lõpuks veel rohkematele, sest õhus on kirge ja särinat. Robi avastab nüüd elu Ameerikamaal koos kohaliku neiuga, kes õpib samas koolis ning tegeleb sportvõimlemisega

Morgan ja Robi




Maiceli tüdruk Shaune näitab päkku juba praegu enamikele maailma naistest, kes soovivad tema kõrval startida 400m jooksus.

Shaune ja Maicel
Tegelikult jääb vähemalt Robil aega ühe hobi jaoks veel ja selle hobi tarvis on aina hea, et lähedaste ring kasvab. See on loomulikult küpsetamine ja kokkamine. Aeg-ajalt ta jagab oma koogi pilte, aga teinekord, ütleb ise, saavad koogi enne otsa kui pildile jõuavad.

Robi teeb kooki

Koogi väike vahepeatus pärast ahjust välja võtmist

Ah-jaa, peaaegu oleks unustanud- Robist sai ka vahepeal prillikandja. Kooke näeb teha ilma prillideta, aga odale järelevaatamiseks tuleb raamid ninale tõsta.


Umbes täpselt sellist nägu tegin ka ise sel nädalal, kui juhtusin Pealtnägijas vaatama saatelõiku, milles Risto Mätas rääkis südamelt ära probleemid, mis on ilmnenud sportlaste rahastamisega. Kergejõustikuliidu poolne kommunikatsioon oli vägev. Raskekahurvägi võeti appi ja kohe pärast saadet oli juba igas väljaandes võimalik lugeda, kuidas sellel või tollel sprotlasel probleeme pole, kuidas "korrektne kommunikatsioon" aitab lahendada kõik mured. Tore, ütlen ma, aga kaldun ikkagi Mätase poole. Kui ikka läbipaistvust ja süsteemi pole, siis tuleb ka sellised väljaütlemised alla neelata ja asju päriselt paremaks muuta.
Ei saa ju lugeda süsteemiks seda, kui väidetavalt võetakse Olümpia normi täitnud sportlastelt ära osa neile Olümpiaks ettevalmistamiseks mõeldud rahast ainult selleks, et toetada järelkasvu. Mu meelest ei saa järelkasvu toetamist küll asetada kanajalgadele, mis sõltub sellest, kui palju mehi naisi suudavad täita Olümpianormi. See raha on ikka tasu nende endi töö ja pingutuse eest ja kuna asjad läbipaistvad pole, siis on igal õigustatud ootus, et ettenähtud summa sihipärasel kasutamisel võiksime loota ja eeldada normi täitnutelt veel paremaid tulemusi Olümpial, mitte mudamaadlust koduses konnatiigis.
Või siis see, kui mõni sportlane ütleb, et nende ravi ja taastumise on liit kinni maksnud, siis see ei tähenda ju veel süsteemi. Kõik, tundub mulle, on hetkel ehitatud üles ainult  "korrektsele kommunikatsioonile".
Siin kanalis võin endale lubada aegajalt absoluutset ebakorrektsust. Soovin edu, õnne ja toetajaid kõigile, kelle kireks on sport ja tulemuste tagaajamine.

No comments:

Post a Comment