Total Pageviews

Saturday, September 14, 2013

Sügis Eestis - töö ja treeningvõimaluste otsimine

Robi on juba rohkem kui nädal ilmutanud rahulolematust minu vaikimise üle blogiveergudel. Lõppegu see nüüd ja ärgu kestku enam kunagi nii pikalt!
Mis on vahepeal toimunud? Kõike ja mitte midagi.
Sõbrad on ära lennanud, varem läinutele lisandus Markus Leemet, kes, nagu olen aru saanud, hakkab vaikselt uue elurütmi ja kohutava kuumusega Ameerika New Orleansi Ülikoolis ära harjuma.
Tundub, et ka Robi on kohanenud oma töömehe eluga. Trenniga on seni tagasi hoidnud, kui me seda meeletutes kogustes puudeloopimist, saagimist ja lõhkumist otse trenniks ei loe. Tegelikult võib seda vist isegi omal moel trenni hulka arvata, aga kui palju sest kasu on olnud, saab loodetavasti näha juba järgmisel nädalal 21.-22. septembril toimuvatel Järvamaa meistrivõistlustel , kuhu ta plaanib minna ketast heitma ja vist ka kuuli tõukama. 

Päris trenniga tahaks mees-poiss ka varsti pihta hakata, selleks ongi tegelikult vihtunud nüüd juba üle kuu aja tööd teha, et teenitud raha eest leida endale vähemalt kuuks ajaks korter, kus elada. Korteri otsimine seni vilja pole kandnud - kes ikka tahab kuuks ajaks midagi välja üürida, eriti poisile või poistele. Või mine tea, äkki ikka leiab või leiavad midagi kamba peale, kust oleks hea minna trenni, saaks vahepeal pesta ja ka süüa teha.

Novembris plaanib minna laagrisse, vist Portugali, ja siis Jaanuari alguses uuele Ameerika katsele.
Saab näha, mis neist plaanidest tegelikus elus välja tuleb, igatahes peab trenniga varsti jätkama, kui tahta juba Jaanuarist teisel pool ookeani võistluste keerisesse lülituda. 

Enne suurte plaanide realiseerumist nokitseb kodus. Täna näiteks otsustas, et aeg oleks oma ehk vanas Siimu toas väike remont teha. Eile käisime ehituspoes värve ja muid tarvilisi abivahendeid ostmas, maksis enese teenitud rahaga ja arvutas kohe, palju peab tööd tegema, et see raha tasku tagasi saaks. Esimest korda elus vist tajub, et millegi saamiseks peab midagi tegema. Mulle see suhtumise muutus meeldib. Nüüd loodan vaid, et hooga alustamine ei rauge enne lõppu. 


Treenerit tal enesel hetkel ei ole, uue treeningkava pidi saama juba Ameerikast. Minu jaoks on ta ise olnud väga hea treener. Selle tõestuseks on SEB sügisjooksul läbitud 10 kilomeetrit ajaga 57.58. Esimest korda elus jooksin järjest nii pikka maad. Treener või treenitus oleks ju võinud olla täpsemad, oleks võinud veel kiiremini joosta, aga kui arvestada, et alustasin trenniga selle aasta märtsikuu esimeses pooles mitte millegi pealt (kel huvi, võib mu märtsikuise postituse üles otsida, kus kirjas Robi esimene treeningkava emale), siis olen ise ja Robi oli ka minuga väga rahul! Üldjärjestuses olin omavanuste naiste hulgas 46., aga puhta aja järgi isegi 30 parema hulgas vist. Minuealisi oli jooksmas 230 naist, nii et pole paha või mis. Tegelikult oleks võinud ju kiireminigi joosta, aga ma ei teadnud, kuidas vastu pean ja millal see rada lõppeb. Alguses oli ikka väga raske üldse liikuma pääseda, sest osalejaid oli tõesti palju ja mitte kõik ei olnud jooksmise peal väljas. Stardinumbri järgi olin üsna kaugel tegelikust stardikohast, nii et trügimist jagus kõvasti, aga olen rahul, jooksin lihtsalt oma tavalist jooksu. Oli mõnus.

No comments:

Post a Comment