Lehva, lehva 2011

Läinud ta ongi. Kaks päeva veel, siis ootavad ees juba 2012. aasta teod.

Mõnel meist on eesmärgid uueks aastaks suuremad kui teistel, mõnel polegi enam erilisi eesmärke, piisaks ka rahulikust kulgemisest ja ümbritseva jälgimisest. Viimase all pean silmas ennast, kuigi vahel leian endki veel tunnetelt, mis ei lase lihtsalt paigal istuda. Ja kui sa paigal ei istu, siis pead elama täiega. Vähemaga pole lihtsalt mõtet. Või vähemalt mina ei oska. Alati mitte. Kui ikka rõõm on rinnas, siis tahaks hõisata, nii et katused kerkiks ja kui kurbus poeb hinge, siis nutaks jõed üle kallaste. Just nii vägevate tunnetega tahaksin kaasa elada ka oma laste saavutustele - olla olemas ja tunda uhkust.

Vaatasin täna telekast filmi, kus Rootsi troonipärija Victoria kauane sala-armastus ja nüüdseks juba abikaasa Daniel meenutas üht seika oma lapsepõlvest. See oli hetk, kus nad olid pääsenud oma hokimeeskonnaga välisturneele. Danieli isa oli nendega kaasa läinud, et seda tähtsat momenti oma poja ja tema meeskonnakaaslaste elus jäädvustada. Isa püüdis pildile järjest kõiki poisse, oma poega muidugi alati fookusesse sättides ja hüüdis aina "lehvita, Daniel, lehvita!". Tundsin sel hetkel ära ise ennast. Usun paljud lapsevanemad tundsid või tunneksid. Vähemalt need, kel on olnud soovi ja võimalust oma laste esinemistele kuskil tribüünidel kaasa elada. Nukrus tuli ka koos selle tundega ühes jälle. Panen selle siia kirja, kuigi ütlen ette ära, et olen sest üle. Nimelt olime Kataga otsustanud, et sel talvel läheme küll Robile Lätti Baltikatele kaasa elama. Seda enam, et nende võistluste toimumise kuupäevadele ema töö kalendris kritseldas Robi numbrid, mis lausa nõuaksid kaasa elamist. Meie arvates. Ja ühtegi takistust sel mineku teel meie jaoks ei olnud.

Kahjuks ei loe alati soov, tahe ja suutlikkus ja meil tuleb seekord Robi säästmise nimel leppida koduse küüntenärimisega. Sellegipoolest ei saa kuidagi jätta märkimata, et oleks hirmsasti tahtnud näha, millises vormis on pärast pikka pausi Grete ja mida on oodata Taavi Tšernjavskilt. Kui lähedale jõuab Robi oma eesmärgile või mille põnevaga üllatavad teised.
Loodan, et hooaja avavõistlusel suudavad kõik endast parima anda ja saame siis vähemalt tagantjärele nuruda "lehvita, lehvita!". Baltikad Kuldigas toimuvad juba järgmisel nädalavahetusel, ehk 7.-8. jaanuar 2012.

Robi tihe aastalõpugraafik laagrite ja aastalõpu pidude mõttes võimaldas siiski teha jõulude ajal väikese vahepeatuse. Lisan siia tagasihoidliku pildimaterjal selle tõestuseks.

Jõululaupäeva hommik käes ja meil polnud ikka veel kuuske. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, ütleb Tõstamaa vanasõna, mille järgi Kata käitus ja Siimule, kui kõige suuremale tüvele tuled külge pani. Ilus küll, aga liiga FB lõhnaline.

Lükkasin hoopis Robi ja Marta uksest välja sõnadega, et ilma kuuseta ärgu tagasi tulgu. Veel parem, kui kuuse koos kingitustega toovad. Tulemus on siin. Snuupi ei suutnud uskuda seda imet ja nuusutas alustuseks üle, kas kõik on ikka päris. Tundus, et oli.

Esimese kingitus kuulus seekord samuti Snuupile. Ainult paki avamisel oli vaja osavate ja veel osavamate käte abi.

Robi ei pidanud oma kingitust ka kuigi kaua ootama. Salmi tal ei olnud, aga loodetavasti leiab midagi kõrvataha panemiseks selles pakis olnud raamatust.

Poisid ei suutnud ennast pärast kinkide avamist kaua tagasi hoida ja haarasid nagu üks mees liha järele.

Plikadele piisas samal ajal alustuseks ka uuest kokaraamatust, et ammutada inspiratsiooni järgmisteks pühadeks.

Piduliku õhtusöömaajale pani väärika punkti beseerull mustikatega koos Marta poolt valmistatud türgi kohviga värskelt kingitud tassidest. Oi, oli hea :)

NEW SEASON - Starting soon !

Robi pani lennuka pealkirja ja läks peole. Jättis lisamata, et avavõistlus oli täna ära. Audentese jõuluvõistlus andis võimaluse end proovida 60 m stardis ja kuulitõukes. Mees ise jäi rahule - 60 m aeg täna 7,16, see juures oli jooks alanud komistamisega. Kuul lendas 14.08 ja kommentaar, et praegu ei peagi veel palju lendama on lihtsalt tagasihoidlik väljend lennutaja enese poolt. Tegelikult võib avakatsetega rahule jääda küll.

Juba homme, 22. detsembril saab Tartus ära proovida ka teivashüppe ja siis pole enam palju oodata, kui talvised seitse ala kõik korraga läbi tehakse. Ootame ilusaid elamusi, mis muud :).

Homme on käes :)

Robi ja Maicel on Tartust tagasi jõudnud, hüpanud ja jooksnud nagu mehed muiste. Hüppe tulemused mõõdeti ära ka. Teibaga hüppasid. Robi lendas 4.40 üle nagu viuhti. Maicel, kes on Robist 20 cm pikem, hüppas 20 cm kõrgemale ka, ehk siis tema talvehooaja avatulemus teibas 4.60. Poisid on jõulupuhkuse auga ära teeninud.

Rahulikke jõule kõikidele teistele ka!

Raplamaa parim noorsportlane aastal 2011

Kätt hakkab suruma Raplamaa spordiliidu juhatuse esimees Aivo Sildvee

Eile, 15. detsembril anti Robile üle Raplamaa parima noorsportlase autasu. "Kaitses tiitlit", nagu ta ise ütles oma FB fännilehel. Ja on rõõmus. Rõõmus olemiseks on põhjuseid koguni kaks - esiteks on iga tunnustus rõõmustav ja edasiviiv, aga teiseks on see seni ainus tunnustus, millega kaasneb tema jaoks koos käepigistusega ka väike rahaline preemia.

Tunnustamine ise toimus Kohila külje all Tohisoo mõisas ja kuna mees on juba nii suur, et enam ema autorooli pole vaja, siis võttis sel aastal ühes hoopis õe. Mis täpsemalt toimus ja keda veel tunnustati, seda kuulen arvatavasti juba lähiajal.

Selle aasta tulemused, mille eest tunnustus tuli, olid Eesti juuniorite meistrivõistlustel:
I koht 7-võistluses - 5104 punkti (7,08; 6.69; 13.07; 1.74; 8,73; 4.11; 2.46,16)
II koht kaugushüppes - 7.13
III koht 60 m - 7,15
III koht 100 m - 10,97
III koht 300 m - 35,70
ja
Euroopa juuniorite meistrivõistlustelt 8. koht 10-võistluses - 7453 punkti (11,10; 7.25; 14.21; 1.83; 49,75; 15,57; 36.65; 4.50; 53.32; 4:30,12)

Huvitav suhtlus

Robi saatis mulle eile meeldetuletuseks ühe lingi, kus 10-võistluse maailmarekordi mees Šebrle laulab, nii et kõik naised sulavad.

Kinnitasin talle, et ei vaja meeldetuletusi selle mehe osas vähemalt seni mitte, kuni ta ise aktiivselt 10-võistlusega tegeleb. Robi arvates polnud see hea vastus. Hea vastus oleks pidanud kõlama nii: meenutan Šebrlet nii kaua, kui Robi tema rekordi üle teeb!

Mõtlesin sellele ja tundsin, et see oleks tegelikult üsna kole, sest rohkem kui 9000 punkti 10-võistluses tähendaks ribadeks võistlemist ja oma poega ribadena näha küll ei tahaks :(.

Robi lohutas mind järgmise mõttega: "minujaoks on tähtsam võidud, numbrid lööb keegi nagunii kunagi üle, aga võite nad käest ei võta!" :)

Saab näha, mida varsti algav sisehooaeg endaga kaasa toob. Keerates kalendrilehte, leidsin aasta esimese kuu esimeselt nädalavahetuselt taas sinna ühed Robi käega kirjutatud numbrid. Kui need numbrid peaks ilmuma võistluste ajal tabloole, siis oleks kindlustatud nii võit kui ka järjekordne supertulemus :). Numbrid avalikustan aga alles pärast võistlust, seni las küpseb võistleja ja kannatavad fännid!

Äratus! Aastal joon all

Aasta parimad jälle valitud. Eriti suuri üllatusi ei olnud, oli lihtsalt parimate pärjamine, mis iseenesest ka ju ilus. Pilte ürituselt ei ole, kuigi Robi käis kohal, aga hoolitses vaid selle eest, et saaks kõhu täis. No sai, sest samal õhtul emal enam süüa teha polnud vaja.

Kui nüüd veel korra peatuda parimatel, siis juunioritest parimate - Rasmus Mägi ja Liina Laasma - saavutustes ja tiitlis ei kahtle keegi. Küll oleks tahtnud , et preemia oleks saanud lisaks veel vähemalt Meelis Siimson, sest uuendada ühel aastal kahel korral juuniorite kaugushüppe rekordit, mis püsis muutumatuna üle 30 aasta, on saavutus, mida tõenäoliselt nii pea järele ei tehta. Ehk valitakse veel eraldi ka aasta parim kaugushüppaja :).

A-klassi parimad Taavi Tšernjavski ja Reena Koll olid tõesti teistest kõvasti üle. Ootan uusi võistlusi ja uusi suurepäraseid tulemusi uuelt hooajalt.

Tundub, et noortel on vaim juba valmis, esimesed kihlveodki sõlmitud. Nende põhjal peaks juba talvel minema kõvaks andmiseks. Esimesed võistlejad Robi jaoks on on Baltikad Kuldigas 7.-8. jaanuar. Taavi peaks ka seal olema, et uuendada A-klassi mitmevõistluse tulemusi.

Jaanuari lõpus võiks noorsoo ja juuniorite Eesti MV näha üle aegade pikki hüppeid kauguses ja teisi põnevaid mehetegusi. Kohukeste kuhjad on igatahes vahele pandud ja mehed treenivad, nii et higipullid otsa ees.

Ja muidugi oleks lõpuks kena kaasa elada jälle ka Grete Šadeiko kõvadele saavutustele. Loodetavasti on ta korralikult paranenud ja me saame hiljemalt juulis 2012 küsida, kelle õde on juunioride maailmameister? :).